Generatsiooni kuislev: Francis Bacon ja 1950-dedad
1950-dedad näitasid läärviku muutust Lääne kunstimaailmas, tagasiõppeluks käimes oleva sõjalise eesistumise ahhatuse ja inimkogemuse sügasa uuesti hindamise pälvustatud põrniku vastupanu. Selle härdika keskkonna loob Francis Bacon, kunstnik, kelle viskeraalsed maalijad – sageli häirivad, tihti häirivad – saavutasid sinoniimiks selle ajaperioodi raue emotsionaalse intenssusega. Sündinud Dublinis 1906. aastal oli Baconi varane elu märkatud perekonnakogurega – tema isa kuinamise ajal, kui ta oli vaid kahteselaste, muovis sügavalt tema kunstiliku visiooni ja sihutasipoone elukajast oluliseks teemaks surma, piina ja inimolegemise haavatsuse.
Baconi teekond väljku märkimisväärse kunstniku rolli oli algus Lõndel, kus ta õppis Slade School of Fine Art's's's'l. Kuid ainult 1940-talded kristalliseeris tema eristiku stiil. Sõja aastad, nende pidev hävituse ähvardusega ja kogemusega sõjatalude öga, olid kriitilise katalüüsi tema kunstliku arengu jaoks. Tema reisid Roovil 1951- ja 1952. aastal, mis oli eeldatud ema ülemastumise tõttu, annas talle uue visuaalse vokabaandi – Aafrika tasakaalude karjad maastikud ja villvad elvaaraanad saavutasid tema teoses korduvate motiivideks, rikastatud primitiivse hirmu ja haavatavuse tunnega.
1950-dedade keskel näitas Bacon end võitlevas eriti intensssele isiklikule segadusele. Tema suhe Eric Halliga lõppes korduvasti, ning ta sattus Peter Lacygaga, endane sõjalennikuga, kelle obsesiivne luonne peegeldas ja ehk paigutatas Baconi oma ahhatuseid. See võatav seos andis uudet maalijad – "Man in Blue" tsükli – mis uuriti võimu, kontrolli ja groteski teemasid. Need teosed, mida iseloomustavad nende klaustrofobilised sisemajad ja vääristatud figuurid, peetakse tema kõige psykoloogiliselt keerulisema ja häirivama tööde rängi hulka.
Selle perioodi jooksul pöördus Bacon ka Eadweard Muybridge'i fotode manustele poole kui inspiratsiooni allvõtja. Tema "Two Figures" sarja, mis kuvab patsiente mehebaare dinamilises asendis, sai Muybridge'i uurimisest, paljastab fascinatsiooni füüsikalise ja seksuaalse vahel olevate suhtega, sageli värvitud uhkas ähvarduse ja haavatavuse tunnega. Muina Egiptuse kunst mõju, mida Bacon sügavalt imaldas selle monumentaalse skaala ja sümboolse võimu pärast, on nähtav tema hilisematel teostel, eriti neile, mis kuvavad Sfinksi.
Vääristuse keel: stiil ja tehnika
Baconi kunstiline stiil on kohelt tunnistekas – vormi mõistetlik vääristus, realistliku esindamise põhjamine. Ta harva kuvaldas inimesi nii, nagu nad nägid silma läbi; pigem kasutas ta frakmenteerimise, liubestamise ja kerestasematamist tehnikaid, et väljendada ülekohtatlikku ebamugavuse ja psühholoogilise häire tunnet. Tema värvi kasutamine oli samuti ebatavaline, sageli kasutades räike juxtapoose punase, sinise ja musta vahel, et suurendada tema maalijate emotsionaalset mõju.
Tema tehnika hõlmasi maali paksed, gestuurilised käegripid, luues pinnaga, mis on nii taktilne kui ka visuaalselt võbi. Ta kasutas sageli kollaažilelemente – ajalehtede lõikmeid, kangaste fragmente ja teisi leidlikke esemeid – et veelgi häirida ennesugast stabiiluse või järjekorduse tunnet. Baconi lähenemist saab kirjeldada kui "tegevusmaalust", mitte Jackson Pollocki viisil, vaid pigem oma emotsionaalse segaduse kanaleerimise vahendina kandlile.
Picasso ja de Kooning nagu kunstnikute mõju on nähtav Baconi teoses, eriti tema frakmenteeritud inimfigure ja vääristatud perspektiivide kasutamisel. Kuid Baconi maalijatel on unikaalne intensiivsus – viskeraalne kvaliteet, mis ületab puhta stiililegeliku imiteeri. Ta otsis mitte kaunistust ega harmoniat kuvada, vaid pigem vaataja konfronteerida inimkogemuse tumedamate aspektidega.
Keskusroll sõjalise kunstis
Francis Baconi ilmumine suurte kunstniku rolli 1950-dedatel kooskordis suurema muutusega kunstimaailmas. Abstraktse ekspressionismi tõusund challenge's Euroopa modernismi domineerivusele ja paigutas New Yorki osakaalut uue kunstliku innovatsiooni keskpunktiks. Baconi töö, selle kättemaja kuvamine inimlikult piinile ja psühholoogilisele häirele, kõlab sügavalt publikute hulgas, kes võsivaid World War II tagajärgi.
Tema väljasused 1953- ja 1957. aastal – New Yorkis ja Pariisis vastavalt – märgakuid tema karjääri oluliste ehituste pikkuselt. Need näitused toivat talle rahvusvahelist tunnustust ja kinnitasid tema asemel juhtiva rolli sõjalise kunstscenast. Baconi maalijad jätkavad tänapäeval eksponeerimist ja uurimist, võstades vaatajate südamega oma häirivaga naudingu ja sügasa psühholoogilise sügavusega.
Pärand ja mõju
Francis Baconi mõju 20. sajandi kunstil on ei küll kahtlalt. Tema valmisolu konfronteerida keeruliste teemadega – surma, vägenduuse, seksuaalsusega – katkas uue maastiku maalimisesse ja teel edasi generasionele kunstnikute jaoks, kes uurisid trauma ja alienatsiooni teemasid. Tema mõju on nähtav kunstnikute töödes, alates Lucian Freudist kuni Damien Hirstini kandvad.
Baconi pärand venib tema individuaalsete maalijate üle; ta muutas fundamentaalselt meie mõisteliku selle kohta, mida kunst võiks – ja peaks – esindama. Ta näitas, et kunst võib olla väärv tööriist inimpsühhe kõige tumedamate nurkade uurimiseks, ja tehes seda, ta muutas kunstniku rolli nii vaadaja kui ka osalejaga olema eksistentsi draamas.
