Thyssen-Bornemisza Museumi ajalugu
Thyssen-Bornemisza Museumi juured asuvad kaugel tema praegusest asukohast Hispaanias, Madridis. Koguplik kunstikogu sai alguse Luganos, Šveitsis, kus Heinrich Baron Thyssen-Bornemisza alustas oma pikaajalist Euroopa kunstilise saavutuste otsingut. Tema eesmärk oli teadlik säilitamise tegu, millega ta püüdis kaitsta Euroopa kunsti pärandit pärast I maailma sõja järglennud ebakindluse ja eksilii eest. See teoste kogumik oli pühitud täielikkuse soovile, ühendades üksustest kunstilise evolutsiooni pideva voolu, mis moodustas hiljem suurepärase terviku.
Aastal 1943 läks kogu kunstikogu läbi märkimisväärse ümbertõötuse, siirates teosed Madrildi südamesse, integreerides need koosagedi linna kultuurilisse maastikku. Kunstiteoste kohalviis Hispaanias oli lubadus jagada seda pärandit laiemaga ühiskonnaga. Koguplik on jätkunud kasvama läbi pere pühenduse, sealhulgas laienedes Baron Hans Heinrich Thyssen-Bornemisza kogumise omandis olevad esemed.
Institutsiooni ajaloos oli määravaks hetkeks aasta 1993, mil Hispaania valitsus ostis 775 teost 300 miljoni euro eest. See omandamine tagas kollektsiooni püsivuse avalikus sfääris. Täna majutab muuseum neoklassikalist palatit, säilitades Luganos Baroni poolt loodud visiooni järjepideva voolu.
Neoklassikaline palats ja arhitektuur
Thyssen-Bornemisza Museum asub Villahermosa palatsis, 18. sajandi ehitises, mis on läbinud põhjaliku restaureerimise. See neoklassikaline palats loodi algselt kuninglikuks residentsiks Alfonso XIII ja tema perele. Selle arhitektuurilise kontuurid on Narciso III Ortiz y Montenegro mõte, ning hoone praegune välimus on tulemus Rafael Moneo suurepidsest restaureerimistööst, mis on palatsi taastanud selle praegusesse vormi. Arhitektuur pakub vaatajale rahu ja korda tunnet, mida iseloomustavad kõrged plafonid ja laiad aknad, mis lasevad natural light täita galeriid.
Interiööri ruumid on määratletud hoolikalt jälgitud klassikalise esteetika kaudu. Detailne stukk-dekoratsioon kaunistab katusi, luues suurejoonulisuse tunnet, mis täiendab kollektsiooni ajaloolist tähtsust. Ruumide proportsioonid on hoolikalt läbi mõeldud, säilitades harmoonia füüsilise ruumi ja seal asuv kunstiteose vahel. Palatsi ja lähedal asuva Parque del Buen Retiro vaheline kooskõla pakub palatsile rahulikku tausti, võimaldades ehitisel olla vaikikus dialogis oma ümbrivusega.
Varane renessanss ja itaalsed primitiivid
Üleminek keskaegast modernsesse ajasse on kättesaadav varase renessanssi teosete vaikuses. Siin on kättesaavaks muutunud Trecento ja Quattrocento vaimne sügavus. Duccio ja Luca di Tommè avavad aken sellele asendavale ajastule, kus traditsiooni raskus on algamas alla uute väljendusastmete ees. Duccio’i Kristus ja samarialist naine on endiselt märkimisväärne täitja, teos, mis kutsub oma narratiivi ja kompositsiooni põhjalikku ja püsivat jälgimist.
Itaalsed primitiivid pakuvad sügavat vaatenurka Lääne kunst alati põhjalikku uurimist. Kollektsioon koondab selle ajastu olulisi hääli, sealhulgas Giotto ja Masaccio teoseid. Sealt leiab peenelt rütmikaid jooni Botticelli ja Belliniga seotud luminöösset kvaliteeti. Need kunstnikud ei esita vaid teatud perioodi; nad defineerivad just seda valguse ja vormi keelt, mis järgnevaid sajandeid iseloomustas. Fra Angelico ja Piero della Francesca kohalolu lisab sellele pidevale voole, pakkudes õppeklassilist näidet gracatsioonist ja struktuurilisest sellegusest.
Kollektsioon sisaldab ka portrette, mis püüavad kinni selle ajastu väärikuse. Ghirlandaio portret Giovanna Tornabuonist on suurepärane näide sellisest täpsusest. Iga teos on kunstilise arengu unikaalne hetk, mis on säilitatud Madridis asuvas Thyssen-Bornemisza Museumi hallides.
- Kristus ja samarialist naine, uures 1308 - Duccio di Buoninsegna
- Giovanna Tornabuoni portret - Ghirlandaio
Hollandi ja Hispaania meistrid
Kogelus pakub sügavlikku kohtumist Hollandi kuldajastuกับ, kus valgus ja varjud vaheldus määrab meistrite oleuse. Rembrandti dramaatilised portreid ja eneseportreid valitsevad ruumi, paljastades inimliku iseloomu peened nüanssid. Nende kõrval pakuvad Vermeeri ja Halsi teosed värvi ja tekstuuride uuringut. Frans Halsi harjatud käekäsutus toob ruumi erilist elavust, püüates kinni elu hetke täpsusega, mis kutsub pikasse vaatlemisesse.
Hispaania kohalolu muuseumis on samavastu massiivne, püsides Velázquezi ja El Greco teoste tugisel. Need maalid omavad täibustatust, mis räägib üles peninsula ajaloost. Goya hiljaegased teosed on eriti lummavad, eriti "Saturn" seeria, mis esitab turbulentse ja intensiivse visiooni. Need lamedad pildid ei kirjeldagi vaid teemasid; neis on psühholoogiline sügavus, mis on taltis galeriides kättesaadav.
- Teade (detail), 1597 - El Greco
- Eneseportret (23), 1642 - Rembrandt van Rijn
- Saturnuse seeria - Goya
Impressionistlik ja postimpressionistlik kunst
Ülevaade 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest pakub galeriides uheniitamatut uurimist valgusest ja liikumisest. Moneti luminöösed maasimad täidavad need ruumid, püüledes kinni atmosfääri ja päikesekuusiku lennukaid ning ületamatuid efekte. Kohal on ka Renoiri intiimsed portreid, mis pakuvad vaatajale vaiksuse tunnet, keskendudes inimaväljenduse peenetele nüanssidele. Need teosed eksisteerivad kui füüsilised kohaloleku märkides, kutsumenud meid värvi ja vormi aeglasesse, süvenevasse jälgimisse.
Kogu kooshabib ka Degasi loominguga, eriti tema tantsijate portreetidega, mis on püüdetud proovide või puhkehetide vahelises liikumises. Camille Pissarro on samuti esil, laiendades impressionistlike kollektsioonide ulatust. Üleminek postimpressionismile on märksa Van Goghi kohusel, kelle emotsionaalselt koormatud pintstõhed paljastavad tehnika ja tunde sügava intensiivsuse.
Permanentse kollektsiooni meistriteosid
Vana Maalide kohalolu neede seinade vahel pakub vaikust kooslaas Euroopa maaliide evolutsiooniga. Jan van Eycki 1436. aasta Teatis on täis põhjalikku detailide rikkust, mis on omastatud Põhja traditsioonile. Lähedal on tunda Renessanssi vaimset intensiivsust läbi El Greco umbes 1597. aasta teose Teatis (detail), kus kunstniku unikaalne visioon on alles algamas. Need teosed käivad vestlust dramaatilise valgus-varjundimänguga, mis on iseloomulik hollandi ja Hispaania traditsioonidele.
Rembrandt van Rijni 1642. aastal maletud Eneseportree (23) on sügav uurimus iseloomust ja valgusest, kus pintsl strokes capturevad vahetu kohalolu tunnet. Rokokoo ajastul muutub atmosfäär Jean-Honoré Fragonardi 1750. aasta teose Kiik järel, mis toob kaasa täiesti teise liikumise ja mängulisuse tunde. Albrecht Düreri 1506. aasta Kristus õpetajate keskel pakub teravat ja keskendunud mõtisklust, mis ankurdub kollektsiooni ajaloolikku sügavusse.
- Teatis, 1436 - Jan van Eyck
- Teatis (detail), umbes 1597 - El Greco
- Eneseportree (23), 1642 - Rembrandt van Rijn
- Kiik, 1750 - Jean-Honoré Fragonard
- Kristus õpetajate keskel, 1506 - Albrecht Dürer
Näitused ja dünaamiline programmeerimine
Muuseum säilitab pideva uuenduslikkuse tänu näituste programmeerimisele, mis väldib staatilisust ja kummardab muutlikkust. Need ajutised väljapanekud sünnivad tihti rahvusvahelistest koostöödest, tuonud mitmekorralised vaatepunktid neoklassikalistesse saaleid. Kuigi püsiv kollektsioon moodustab Euroopa kunsti vundamendi, on tellimiskorras olevad esinduslikud näitused püüdetud majanduslikult ja ruumiliselt keskendama museumi esimese korra, mis nõuab külastajalt etteplaneetletud broneeringut piiratud mahutuse tõttu. See struktuur tagab, et muuseum jääks elavaks teadliku ja kunstilise uurimise paikks, mitte pelgaks staatiliseks säilituskeskuseks.
Peale põhiliste omanduste lisaks integreerib institutsioon endasse ka Carmen Thysseni kollektsiooni, mis lisab olemasolevale narratiivile uue sügavuse ja laagendi. Nende teoste kohalolu püsiva kollektsiooni kõrval loob dialoogi erinevate ajastute ja isiklikke kogumise ajaloo vahel. Ruumiline ülesehitus võimaldab pidevat fookuse muutumist, kus vana maailma meistrite hiitudus kohtub kaasaegsete või ajutiste installatsioonide spetsiifiliste teemadega.
- Carmen Thysseni kollektsioon
- Ajutised näitused esimesel korral
