Vali üks meeleolu ja ruum vastab sellele — valgus muutub jahedaks või soeks, õhu rütm muutub ning pimedusest astuvad esile vaid just seda tunnet kandvad teosed. Kõik muu jääb varju.
Benjamin Haughtoni vaikne majestaatlikkus Briti maastikukunstide annalsides on vähegi kunstnikke, kes suutsid tabada maapiirkonna peenelt pulssi nii õrna täpsusega nagu Benjamin Haughton (1865–1924). Olles viktoriaanliku ajastu observantse vaimu meistari, pühendas Haughton oma elu loomaruumi efemäärsuse tõlkimisele paberile ja k Leinule. Tema teosed toimivad aknana möödunud ajastusse, pakkudes rahulikku põgenemist kumerates kukkestikud
es, uduistes metsades ja Cornwalli ning laiemat Inglismaa maastikku kuuluvates karmides rannikualadel. Tema silmade kaudu ei näe me pelgalt vaadet; me kogeme hommikust udu atmosfäärilist raskust ja pehmet, laigulist valgust, mis tantsib suvelise niidul. Haughtoni kunstiline teekond oli määratud inttiimsel sidel tema teemadega. Olles eelkõige ise õppinud, vältis ta rangeteid ja sageli kurevaid akadeemilise koolituse piiranguid, eelista…