Mary Cassatt

Varane elu, pere ja kunstiline haridus

Pennsylvania osariigis asuv Allegheny City oli koht, kus 22. mai 1844 sündis Mary Stevenson Cassatt. Ta oli osa Prantsuse hugenottide pärevusega perest, mille juured tõid tema kasvatusele kosmopolitaadset mõtteviisi ja laia maailma avardust. Tema isa, Robert Simpson Cassat, oli edukas väärtpaberimik ja maa-spetsulant, ning ema, Katherine Kelso Johnston, pärines pangemaailma. Kuue lapsest kaks surisid imikueas, kuid üldine kodune keskkond oli rikkas ja kultuurselt progressiivses vahemeel.

Teepõhi professionaalsete kunstnikuna algais Filadelfias. Aastatel 1860 kuni 1862 õppis Mary Stevenson Cassatt Pennsylvania Akadeemia Fine Arts'is, mis märkis tema ametlikku sissepääsu kunstilise disipliini tehnilistesse rangadesse. Ta ei tugenud pelgalt klassilistele õppetundele; hoopis otsis teed Louvre hallide poole. Seal veetis ta oma päevi täiskohviga, järjepidise ja disiplineeritud koopiotegevusega vana koolkonna meistrite teost. See süvenemine suurte meistrite kohalolusse pakkus talle tehnilise oskuse ja täpse jälgamisoskuse alustala, mida akadeemilised koolid sageli ei suuda anda.

Kunstiline harjutus Prantsusmaal ja Itaalias

Kuna 1865. aastal oli tema otsust Pariisis õppida edukas. See liikumine suunas tema tähelepanu Pennsylvania Akadeemia Fine Arts rangetest akadeemilistest traditsioonidest Prantsuse kunstiline maailma. Ta võttis privaatõppe Jean-Léon Gérôme juurest, mis oli üks juhtav akadeemiline maalikunstnik, omides selle ajastu tehnilisi alustalasid. Tema harjutus laienes, kui ta liikus läbi Courance'i ja Écoueni, õppides Édouard Frère'i ja Paul Soyer'i juures. Need aastad olid määratletud stuudiojälgituse ranguse ja vormilise meistriomninguse otsinguyla.

1872. aastal muutus kunstilise teekonna fookus Parma linna, Itaaliasse. Umbes kaheksa kuud sübatis end Correggio ja Parmigianino teostesse, uurides nende visuaalse maailma sügavusi. Parma akadeemia graafikaosakonna juhataja Carlo Raimondi juhendisel täiendas ta oma tehnilist täpsust. See õppeperiood pakkus otsese sideme võimalust Itaalia traditsiooni meistritega, juurutades tema areneva kunstilise silma klassikalise kompositsiooni ja vormi nüansid.

Liikumisvibratsioon jätkus ka 1873. aastal. Ta rändas läbi Hispaania, Belgia ja Hollandi, liigudes galeriide ja stuudiode vahel, et uurida ning koopia Velázquez'i, Rubens'i ja Hals'i teoseid. See laialdane Euroopa laadne vaatlemisperiood võimaldas tal imelda nii mitmekorralist Euroopa stiile kui ka dramaatilist valgust Hispaania meistritelt kuni hollandi traditsiooni peenelt hoidelud pintslitöötlust. Ta ei olnud enam pelgalt akadeemia õpilane; ta oli rändaja, kes kogus üles ühe kontinendi visuaalseid keeli.

Ühendus impressionistliku ringiga

Pariis, 1874. Cassatt s settles Pariisi elu rütmi, liigub kunstiliste lojaalsuste muutuvas maastikus. Traditsiooniline Salon on endiselt peamine autoriteet, kuid Prantsuse pe capital kohvikutes ja ateljeedes on kogunemas uus, sõltumatu energia. Aastal 1877 Edgar Degas ulatab välja kutse, mis muudab tema elutee täielikult, viies ta sisse kunstnike rühma, kes tunnustatakse tulevikus kui impressionistid. Ta on ainuke Ameerika kunstnik, kes on selle ringiga ametlikult seotud.

See side lainud ei ole pelgalt sotsiaalne; see on professionaalne ja sügav. Cassatt osaleb impressionistide näitustel aastatel 1879, 1880, 1881 ja 1886. Ta jääb selle ringi liikmena kuni 1886. Tema kohalolu grupis loob silla Ameerika tundlikkuse ja radikaalsete avangaartli liikumiste vahel, mis on Euroopas juurdunud. Ta liigub selles ruumis väärtusliku sõltumatu vaimuga, säilitades oma eripärase vaatenurga, isegi kui ta liitub nende revolutsionaarse lähenemisega valgusele ja modernsele elule.

Tehnika ja eriline kunstiline stiil

Lina muutub naiste sotsiaalsete ja kodaste reaalsuste privaatseks lavaks. Mary Cassatt liigub eemale suurepärastest ajaloolistest narratiividest, keskendudes selle asemel emade ja laste vahelistele vaiketele ning intiimsetele sidemele. Tema pintstrokes on pehmed, luues atmosfääri, mis tundub vahetu ja elus. Ta kasutab oma palettis erksamaid värve, et defineerida need kodused ruumid, püüates sageli kinni peenest valgumuutustest ühe toa sees. See fookus privaatsfäärale võimaldab psühholoogilist sügavust, mis eristab teda paljudest tema kaasajastest.

Tema tehniline lähenemine on mitmekülgine, hõludes õli- ja pastellmaalmist, lõiget ja grafikat. Oluline turningpunkt toimus läbi tema avastatud ja omastatud Jaapani ukiyo-e puitlõikeprintide. See mõju ilmneb tema kompositsioonides läbi lamedama perspektiivi ja sofistikast kasutatud mustrite kaudu. Ta omastab need trükid otserektatuse, et ruumis vorme paigutada, kasutades sageli asümmeetrilisi kompositsioone. See stiililine ristand, koos Edgar Degasi mentorlusega, kujundab visuaalse keele, mis on korrelatsiooniliselt nii struktureeritud kui ka voolav.

• The Child's Bath
• The Boating Party
• Little Girl in a Blue Armchair
• Lady at the Tea Table

Peateosed ja meistriteosed

Tema karjääri suun pöörduv hetk on märksa varane, 1868. aastal, mil The Mandolin Player leidis tunnust Pariisi Salongis. See hetk tähistas tema sisenemist Prantsuse rangetesse professionaalsetesse ringkondadesse. Aastad möödusid ja tema kunstiline fookus pöördugi intiimse ja koduse maailma poole. 1883. aastal jõudis New Yorki Metropolitan Museum of Art teos Lady at the Tea Table, mis jäädagi elli püsima, vangistades vaikset ja privaatset rituaali peenelt valitud värvipalettide vahel, kus kohtuvad peened kreemitoonid, sügavad pruunid ja luminöösed sinised aktsendid. Samal aastal valmistas ta Portrait of Alexander J. Cassatt – teose, mis peegeldab isiklikke sidemeid, mis on süvenenud tema professionaalsesse loomingusse.

Kunstniku oskus tõlkida emalikkud sidemed visuaalseks vormiks saavutas oma huipumise teostes nagu The Child's Bath, mida säilitab praegu Art Institute of Chicago. Need kompositsioonid ei piirdu pelgalt dokumenteerimisega, vaid suunduvad sügavamale teemade psühholoogilisse olemusse. 1904. aastal kinnituks tema suutlikkus hoida kunstimaailma tähelepanu, kui teos The Caress wondis auhju kahes prestiižses kaasaegse Ameerika kunsti näิดus. See tunnustus tuli järel teele, mis oli täis pinget akadeemilise traditsiooni ja impressionistliku ringi areneva modernismi vahel.

• The Mandolin Player (1868)
• Lady at the Tea Table (1883)
• Portrait of Alexander J. Cassatt (1883)
• The Caress (1904)

Pärand ja ajalooline mõju

Mary Cassatt murras läbi 19. sajandi kunstielu rangete struktuuride, saavutades erilisena ühe kolmest naisest, kes sai võimaluse näidata oma töid Prantsuse impressionistide ringkonnas. See eristav tegismärk kinnitas tema olekust Pariisi kunstimaailma radikaalsetest muudatustest. Kui tema kaasaeglased suunasid sageli oma pilgu suurepärilistele ajaloolistele narratiividele, siis ta suunas vaataja tähelepanu naiste intiimsetele ja kodikatesse reaalsustele. See fookus ei olnud pelgalt esteetiline valik, vaid vaikne ülesmõte. Lisaks õõrandil on ta pööranud tähelepanu ka poliitilistele küsimustele, toetades naiste hääletõiguse võitlust ja tugevdades oma soosti nähtavust nii ühiskondlikus kui ka kunstilises sfääeris.

Tema mõju ulatub sügavale Ameerika kunstikogumuste alustalinto. Tegemisel kunstikoguja nõustaja ja ostunälgijana suurele Havemeyer'i perele, kujandas ta suure kogumiste maitsekeelendust. Ta julgustas aktiivselt Ameerika kolektioneid omandama impressionistlikke teoseid, ühendades nii Euroopa uuenduste ja Ameerika institutsioonide vahel silla. See mõju tagas, et radikaalsed ideed, mida ta Prantsus Truuks jäi, leidsid Ameerikas oma püsiva kodu. Tema panus kunstiajalukku on tunnustatud ka tema sisaldumisega riiklikku naiste kuulsuste halli aastal 1973.