Louis-Auguste Schwiter

Varane elu, pere ja haridus

Louis-Auguste Schwiter sündis 1805. aastal Saksamaal, Hannoveri lähedal. Ta oli Prantsuse tähegeneral Henry César Auguste Schwiteri ainuke poeg. See päritolu pakkus talle aristokraatilist taustast, kuigi tema oma valitud tee viis lõpuks pigem pintli kui lahinguvälja juurde. Ta möödus oma noorekonnad selles aristokraatilises keskkonnas, liigudes läbi elu, mis andis talle lõpuks tuntuse nimega Baron de Schwiter.

Aastatel 1823 kuni 1826 elas ta Pariisis, õppides õigust. Need aastad, täis õigusdokumente ja ametlikku õppimist, said lõpu teise liigi õpetuse tõttu. Sel perioodil kohtus ta Eugène Delacroix'ga, kes sai tema esimeseks kunstikoolitajaks. See mentorlus pööris tema tähelepanu õiguse loogikast valguse ja vormi jälglemise suunas. See varane õppeperiood jäi temasse süvanalt juurdunult, kui ta suunas oma elu portreete ja maastikke pildistamise poole.

Professionaalne karjäär ja näitused

Tema kohalolu Pariisi kunstimaastikul jäi talle mapi asendiks pidev osaelamine Salongide näitustel, kus tema teosed esinesid aastatepikkus aastatel 1831 kuni 1859. Need suurepärased näitused võimaldasid tal esitleda oma portreid ja maastikke laiemale ühiskonnale, pannes tema kunstilise oskuse uuele tasemele. Aastal 1845 tunnustati tema tehnilist meistriklassi kuldkleepiga, mis oli märkimisväärine saavutus. Seda eluperioodi iseloomustas pidev ja sügav mõjuinteraktsioon Prantsuse kunsti ametlikke struktuure ja elavamaid ringkondades.

Reisid viisid teda üle Läina kanalile Inglismaale mitmekordsetl peakorral. Need külastused võimaldasid tal oma portreid esitleda Kuninglikus Kunstiakadeemis, kus ta osales vähemalt neljas erakordses näitusel. Selline liikumine Prantsususe ja Inglismaa vahel viitab elule, mis on tranditud erinevate sotsiaalsete ja kunstiliste ringkondade vahel, liigudes voolvalt Pariisi stuudioosade ja Londoni galeriiride vahel.

Kunstiline huvi ja kollektsioonid

Põhjendades oma kunstilist oskust veelgi sügavamalt, veetis Schwiter suure osa oma elust uurinud teiste meistrite loomingut. Ta oli connoisseur, kellel oli eriline silma väärtustund vanade meistrite vastu, keskudes eelistavalt eelneva sajandi joonistustele. Ta oli üks esimesi 19. sajandi kollektsionäre, kes kogus siinlikult Prantsuse ja Itaalia joonistuste gruppi, näidates eelist 18. sajandi koolide peenatele joontele ja kergele stiilile. Tema kollektsioon sisaldas teoseid meisterlikult Giambattista Tiepolo, ning ta otsis aktiivselt ka ingliskeelsetki mezzotint-portreeti.

Tema huvi neile teostele ei olnud pelgalt hobi, vaid oli keskne osa tema elule kui aristokraadi ja maalibriga. Ta kogus neid teoseid sihtotundega, ühendades suurepärase kogumi, mis peegeldas tema eelist delicate ja täpsusele. Palju sellest kogutud kollektsioonist müeti lõpuks 1883. ja 1886. aastal Auktsioonil, pärast seda, kui ta oma elulähedistes aastades kaotas oma nägemise.

Olulised teosed ja motiivid

Schwiteri pintsel suunas oma liikumise sageli tema kaaspäevaste ja mõrgeliikide näojoonidelt. aastal 1840 loi ta portreedi, kes oli Charles Emmanuel, duc de Montmorency Luxembourg. Tema kunstiline oskus pities kinni ka oma sõbra ja endise õpetaja, Eugène Delacroix'i, vaimu ja välimuse. See Delacroix'i portree valmis mõned aastad pärast 1830. aasta lõppu ning esitati hiljem 1833. aasta Salongil.

Nende kahe mehe vaheline suhetus peegeldus kunstis vastastikustises måhel. Kuigi Schwiter maalis Delacroix'i, sai ka tema ise teise kunstniku loomingus kesksel kohale. Ta oli ühe Delacroix'i parima portreedi subjekti – täispikkade uuringuna, mis on säilitanud end era portretistiku märkimistava teosena. Need motiivid peegeldavad elu, mis on tranditud läbi Pariisi ja sellest väljas asuvate sotsiaalsete ja kunstiliste ringkondade.