Julia Bracewell Folkard

Varane elu, pere ja haridus

Londoni South Kensingtoni piirkonnas 1849. aastal sündinud Julia Bracewell Folkard astus professionaalse disipliini maailma kirurgi tütarena. Tema kasvatus selles linna pulgises osas pani aluse visuaalkunstidele pühendatud elule. Ta kasvati koos oma õdede Elizabethi ja Maryga, kes mõlemad leidsid hiljem oma tee maali kunstimaailma.

Tema tee viis teda Londoni Kuninglikku Akadeemia nn Royal Academy'sse — institutsiooni, mis pidas sel ajal läbi oma traditsioonide keerukuste.

Julia Bracewell Folkard jõudis akadeemia ajaloo olulisel hetkel, olles üks kolmkümmend naist, kes võeti õppima esimesel kümnendal, mil asutus avas oma uksed naiskunstnikele. Seda perioodi iseloomustas võitlus piiravate reeglite üle, mis püüdisid hoida naisi akadeemia täismemberluse välist, teadlikult luues pingeid, mis määrkasid suurel määralid seda ajastu kunstilist sotsiaalset maastikku.

Need stuudio seinad said kohaks, kus ta lihvis oskusi, mis määrkasid tema hilisemaid aastaid. Ta läbis oma koolituse suure fookusega, mis viis ta lõpuks täiuslikuni iseloomu ja vormi uuringus. Tema õppeaastad ei olnud pelgalt tehnilise meistriomava ning harjutamiseks, vaid pigem oma koha loomiseks professionaalses maailmas, mis oli alles algamas naiskunstnike olemnist tunnustama.

Kunstiline karjäär ja saavutused

Tema tõus Londoni kunstimaailma konkurentsetesse ringkondades oli tähistatud varajase tunnustusega, mis ennustas valget tulevikku. 1871. aastal saavutas ta olulise turningponto, mil pälvas maalimilja hõbedase medali. Seda auhinda jagas ta Julia Cecilia Smithiga – hetk, mis tõi esile talentide voolu uuest genereeritud naiste seas, kes püüdisid navigeerida Kuninglikult Akadeemia rigiidsete struktuuride vahel. Sellised tunnustused aitasid kinnistada tema positsiooni ajastu professionaalsete maalide seas, pälives ta kirjelduse "see nutikas naiskunstnik" ajastikulises perioodikaalis.

Alates 1872. aastast sai tema nimi tuttavaks pealises eksponiiride hallides. Ta oli regulaarne panuse võtjaks Kuninglikul Akadeemial, esitledes oma teoseid publikule pidevalt ja veisundusega. Lisaks neile prestiižsetele kohtadele näidati tema töid ka Suffolk Street'il ning ta oli pidev külaline Londoni Naiskunstnike Seltsis. Tema võime säilitada nii järjepidev kohalolu ness nendes institutsioonides peegeldas stabiilset ja püsivat professionaalset elu. Ta liikus kunstimaailmas vaikse pühendumusega, kinnitades oma kohta Briti maaliduses nii oma suurepärase tehnika kui ka vankumatu tahtekusu abil.

Tehnika ja stiil

Töötades peamiselt õli-värvidega, leidis Julia Bracewell Folkard oma suurima tugevuse inimliku iseloomu vaikikus uurinamises. Ta omas eriline talent lugeda subjekti olemust, ükskõsi siis, kui ta kirjastas meest, naist või last. Tema pintlaos käes oli teatud tõdeduslikkus ja siirus, mis püüdis tabada iga näogu ees esinenud väärikust ja ausust. See võime vaadata além süvenema puhtale välimusele võimaldas tal liikuda kaugemale pelikast sarnasuse ja püüda hoopis oma portreemudeldatavate sisemist vaimu.

Tema huvialad olid jaotunud intimeetse portreemalenduse ja žanrimaalimise lugulaadsete maailmade vahel. Ta sai tuntuks oma "fancy heads" ehk fantaasialiste portreede poolest, mis lubas tal uurida nähaanuste ja iseloomustusi suure tähelepanelikkusega. Need teosed näitasid tema teravat silma detailide vastu, kasutades õli-värvi sügavuse ja kohalolu loomiseks. Tema žanriteemad peegeldasid sageli oma ajastu tundlikkust, tabades inimlikku interaktsiooni hetki, mis tundusid nii reaalsena kui ka sügavalt siiralt.

Peateosed

Tema pintel pitiesid koduliku elu intiimeid narratiive ja tema subjekti vaigust väärikust. Üks selline teos, pealkonnal I Showed Her the Ring and Implored Her to Marry, sai tunnustust, kui see kuuldi 1905. aasta raamatu Women Painters of the World juhtisse. See teos peegeldab tema võimet tõlkida inimestunnet ja sotsiaalseid ol circumstances lamedale linale.

Kunstnik suunas oma tähelepanu ka oma lähedaste inimeste nägudele, püüdes portreetide kaudu isikoomadusi üles captureerida. Ta maalis portreedi oma õest Maryst – ülesanne, mis nõudis tõenäoliselt sügava mõistmist nende ühisest ajaloost. Tema oskust sarnasuste vangistamisel tunnustati veelgi enam läbi portreedi Mary Anne Keeley, mis leidis oma püsiva kodu Londoni National Portrait Gallery kollektsioonis.

Tema lateramatel aastatel jätkus ta tööde loomine, mis demonstreeris tema tehnilist meistriametlikkust keskmises meedias. Üks märkimisväärne õli latal, esitatud näideldud ovaalsel vormil, dateerub umbes 1898. aastasse. See teos on oluline näide tema võimest hallata nii vormi kui ka kompositsiooni sellise tõsidusega, mis määrkas tema lähenemist portreteerimisele.

Kus tema teoseid täna näha saab

Tema pintslitõmed on jäetud üles mitmetes arvukates kogendustes, võimaldades tema sügava inimliku oidu ja iseloomu lugemise oskust mõista kõlval, kes seda otsib. Londris on tema kunstiline jalajälje märgatav National Portrait Gallery kogumikus, kus ta on igavendanud Mary Anne Keeley portreedi. See portret, mis on umbes 1898. aasta lõenel kangel, pakub lühike vaade sellele, kuidas ta lähenes oma modellidele siiralt ja väärikalt. Tema käekirja leiame ka Royal College of Music kogumistest ning mitmetest teistest Ühendkuninguse muuseumidest ja institutsioonidest, mis säilitavad tema maalid.

Oma kodumaa randadest kaugemal on tema kunst rüüteldanud üle maailma, et leida uusi vaatajaid. Philbrook Museum of Art säilitab tema töid, tagades, et tema oskus meeste, naisi ja lapsi kirjeldamisel on kättesaadaval ka neile, kes on kaugel South Kensingtoni tävedest. Tema võime tõlkida inimlik emotsioon pigmendiks tagab, et tema portreetsed jäävad elama nendes püsivates hoidekogumistes.

• Mary Anne Keeley, lõenel kangel, umbes 1898

Huvetähted ja viimased aastad

Julia Bracewell Folkardi elulõppeaastad viideti Primrose Hilli piirkonnas, täpsemalt St George’s Square’i ajal, number 6. See Londoni osa pakkus taastuva Briti kunsti muutuva maastiku kuljumise jaoks vaikse taustal. Ta jäi vaikse ja pühendunud tegelaseks, kelle kohalolu tunda oli stuudiois ja linna näitusehallowes veel kaua pärast tema varajasi eduastid Kuninglikus Kunstiakadeemias.

Tema eluteekond jõudis lõppasid Pariisis, kaugel South Kensingtoni tävedest, kus tema lugu algas. Ta lahkus homma 29. detsembbril 1933. aastal, oma 85. eluaastas. Pärast tema surma leiti ta St Pancras’i kalmistult. Tema lahkumine märkis lõppu pikale kunstilisele kareerile, mis oli olnud täis tõhusust ja edu ajastul, mil naiste teekond kunsti maailmas oli sageli takistatud ning piiratud rangete traditsioonidega.