Cornelia Scheffer

Varajärjast ja kunstiline kasv

Cornelia Scheffer sündis Prantsusimaas, Pariisis, 29. juunil 1830, maailmas, mida mõjutas sügavalt tema isa, kunstniku Ary Scheffer, loov vaim. Tema varajased aastad puidusid eemal peenhäälestusest ja Pariisi pulgast, kuna teda kasvatati alguses maapiirkonna vaikuses. See varajane isoleeritus lõppes, kui ta jõudis kuüze vanuses, mil ta usaldati tema eest hoolitsema tema isavana, Cornelia Scheffer-Lamme.

Kasvades muutus tema isa kutse kutsumuslik vaimu osa tema põhiliseks igapäevaseks elu osaks. Ta veetis suure osa oma ajast tema stuudio seinas, mis asus rue Chaptalil, žaakobas Nouvelle Athènes piirkonnas. Pariisi selles nurgas oli atmosfäär täis kunsti ja paljude loovate inimeste liikumist. Just siin, oma isa töökohas, tööriistade ja valguskehale vahel, hakkas noor Cornelia omandama disaini ja vormi nüansse, mis määrkasid tema oma teed kunstnikuna ja disainerina.

Kunstiline karjäär ja tellimused

Tema käed olid sama oskused klei ja kivi kujundamisel, kui ka põssi juhtimisel. Cornelia leidis oma kutse joonistamise, keraamika ja skulptuuri õhukestes kunstides, töötades sageli oma isa stuudio loovas keskkonnas. Tal oli eriline talent oluliste isikuid sarnasustega püüdmisel, luues mitmeid büstide, mis väljendasid kolmnägeliselt tema isa ja kirjanik Goethe jooni. Lisaks neile originaalsed skulptuuridele püüdis ta säilitada oma pere visuaalset pärandit, tehes koopiaid oma isa maalidest ja tõstes tema pintstrokesid värvitud kivi meediumisse.

1845. aastal pöördugi tema elu uue suunaga, kui ta abiellus René Marjoliniga, kes oli kirurg hôpital Sainte-Marguerite-is. Vaatamata oma koduliku elu nõudmustele, püsis tema loov vaim aktiivne. 1860. aastatel pöördugi tema tähelepanu erinevate pottide disainile. Need keraamilised esemed olid nii märkimistekindvad, et Édouard Manet otsustas lisada neile oma lillemotiivid, ühendades nende eristatavad kunstilised tunded. Tema töö ei olnud pelgalt dekoratiivne; see oli dialoog vormi ja ornaamenti vahel.

Üks tema kõige olulisematest panalusid avalikku kunsti oli soov austada oma isa mälu. Kui Dordrechtis tema jaoks kavatsetud monumenti projekteeritud kujundused pidid olevat ebatotetud ja vähese elavusega, võttis Cornelia asja enda kä into. Koos skulptori Joseph Mezzara-ga kujundas ta monumenti, mis püüdis tabada tema true olemust. Kuigi ta ei olnud haiguse tõttu able selle avamisel 1862. aastal, jäi teos tema karjääri sügavaks saavutuseks.

Kus näha tema teoseid täna

Cornelia Scheffer'i pärand on säilitatud mitmetes olulistes kollektsioonides, mis on sageli seotud tema familiiaja ja Hollandiga. Dordrechts Museum omab selles mõttes olulist rolli, kuna seal on üks tema teosetest. See institutsioon toimib ka tema isa loomingute hoidurina, kuna ta jäeti mitu tema isa teost museumi, tagades, et nende ühine ajalugu püsiks seotuna samade seinade all.

Lisaks Dordrechtis asuvatele esemetele on paljusid tema teoseid leidnud samast muuseumist, võimaldades vaatajal näha tema käla koos neis osadega, mis ta oma isa stuudiost säilitas. Tema kohalolu kunstimaailmas on tunda ka Rotterdamis, kus osa tema teostest asub Boijmans Van Beuningen museumi koganduses. Need kollektsioonid pakuvad võimalust kohtuda tema elu jälgedega skulpturi, maali ja disainerina läbi objektide, mille ta lõi ja mis ta endale jäeti.