Sellel lehel kuvatav kunstiteos on kaitstud autoriõigusega, mis tähendab, et meil ei ole seaduslikku õigust luua või müüa identset reproduktsiooni. Seda kaitset rakendatakse rahvusvaheliste kokkulepete alusel, nagu näiteks Berne konventsioon ning riiklike seadustega, sealhulgas nendega, mida on sätestatud USA autoriõiguse seadus – 17. peatükk.
See meetod järgib täielikult autoriõiguse reegleid, kuna see ei põhine kaitstud kunstiteose kopeerimisel või dupliteerimisel. Selle asemel on tegu loova reinterpreetatsiooniga – uue maaldisega, mis on algteosest inspireeritud, kuid ei ole sellest identiline.
Muuseumikvaliteediga giclée- või kangasprint kiire tootmisega ja paindlikud viimistlusvõimalused. ( Osta käsitsi maalatud teos
Lülita digitaalse pildi juurde)
Vali meie eelmääratud suurused, mis vastavad teose algupärastele proportsioonidele.
Sisestage vajalik laius ja kõrgus, et see sobiks teie raamile või seinale. Trükki saab ainult lõigata, seda ei saa kunagi pildist suuremaks teha, seega ka erineva mustega suurus kaotab osa pildist. Enne trükkimist saadame teile kinnitamiseks digitaalse näidisprojektsiooni. Sellel lehel näidatud pilt ei kujuta reaalset lõiget — seda näitab ainult näidisprojektsioon.
Ülemaailmne tarne () 2 nädala jooksul, tavalise 4/5 nädala asemel. (12 november)
Vilag II
Reproduktsiooni suurus
Victor Vasarely’s Vilag II isn't merely a painting; it’s an invitation into a world where perception itself is playfully challenged. Born Károly Vaszary in Pécs, Croatia, in 1906, Vasarely wasn’t destined for the canvas initially. His early pursuits leaned towards medicine before he was captivated by the burgeoning possibilities of visual expression, ultimately leading him to the influential Sándor Bortnyik’s Műhely workshop – a crucible where the principles of Bauhaus design and geometric abstraction were forged into his signature style. This formative environment instilled within him a systematic approach to artmaking, one rooted in logic and precision, moving beyond traditional representational forms.
Vilag II, created in 1978, exemplifies this philosophy perfectly. It’s a serigraph – a screenprint technique that allows for the creation of incredibly vibrant and detailed images – utilizing bold hues of blue, red, and black against a stark white background. The composition isn't about depicting a recognizable scene; instead, it’s an intricate dance of intersecting circles, each subtly differentiated through variations in color and texture. These aren’t static forms; they seem to vibrate with energy, creating a sense of movement and depth that defies the limitations of a two-dimensional surface.
Vasarely is undeniably one of the pioneers of Op Art – Optical Art. This movement sought to manipulate visual perception, creating illusions of depth, movement, and three-dimensionality through purely formal means. He wasn’t interested in mimicking reality; rather, he aimed to reveal the inherent dynamism within how we *see* the world. His method involved meticulously calculated grids and mathematical principles, translating these into patterns that actively engage the viewer's brain, triggering a fascinating interplay between what is seen and what is perceived.
The creation of Vilag II reflects this dedication to controlled experimentation. Vasarely’s systematic approach ensured that each element contributed to the overall illusion, working in harmony to generate a complex yet balanced visual experience. The piece draws heavily on principles of Gestalt psychology – the idea that our brains automatically organize visual information into meaningful groups and patterns – further enhancing its captivating effect.
Vasarely’s work transcended national boundaries, engaging in a transatlantic exchange with artists like Alexander Calder, Fernand Léger, and Carlos Cruz-Diez. He played a pivotal role in the renovation of Ciudad Universitaria de Caracas (1944-70) under Carlos Raúl Villanueva, contributing to public artworks that transformed the campus into a symbol of modernity and urban planning. This project showcased Vasarely’s ability to create art accessible to all, democratizing visual experience and solidifying his legacy as a visionary artist.
The inclusion of elements like the interlocking circles and contrasting colors in Vilag II speaks to this broader engagement. It's not simply an isolated artwork; it’s part of a larger narrative – a testament to Vasarely’s commitment to pushing the boundaries of art and its relationship with society. The piece invites contemplation on how we perceive reality, mirroring the artist's own exploration into the fundamental principles governing perception and form.
Vilag II is more than just a beautiful image; it’s an investment in a piece of art history. Reproductions capture the vibrancy and complexity of the original, offering a way to bring Vasarely's groundbreaking vision into your home or office. Consider this artwork not merely as decoration, but as a portal – a reminder that our perception is constantly being shaped by the world around us, and that even the simplest forms can hold profound meaning.
Teose "Vilag II" Calm tunne on ühtne selle Op Art stiiliga.
Olles meeleoluult Calm, sobib teos "Vilag II" suurepäraselt ruumiks Living Room.
Teos "Vilag II" kujutab teemasid geometric abstraction, optical illusion, color theory, symmetry, depth perception, op art, visual dynamics ning selle meeleolu on Calm.
9. aprillil 1906. aastal sündinud Károly Vaszary, kes sai hiljem tuntud nimega Victor Vasarely, alustas oma teekonda täiesti teisest valdkonnast. 1925. aastal astus ta Budapeestis asuvasse Eötvös Lorándi ülikoolu, et õppida meditsiini. Inimeseloma ja teaduse loogika täis oli tema elu kaks aastat, kuid visuaalse väljenduse kutse võitis lõpuks üle. Kuni 1927. aastani püsis ta meditsiiniõppimisel, kuid otsustas seejäpärast suunata oma huvid traditsioonilise akadeemilise maaliide õppimisele Podolini-Volkmanni Akadeemias.
Tema kunstiline haridus jäi jätkuma, kui ta liikus Sándor Bortnyiki műhelysse. See töökoht oli koht, kus Bauhaus' liikumuse põhimõtted said juurduda, keskendudes funktsionaalse disaini ja geomeetrilise abstraktsiooni ristandile. Siin pöörati tähelepanu struktuurile ja süsteemsusele. Need stuudioõppimised andisid aluse tema hilisemale uurimisele, kuidas kujundid ja värvid veetlevad vaataja silmaga.
Aastatel 1929 kuni 1944 keskendus Victor Vasarely graafilisele tööle. Need aastad pidasid ta veideldades, kuidas valgus ja vari kokku mõjuvad lihtsate vormidega. Tema varajane graafiline periood sünnitas teoseid nagu Chess Board (1935) ja Girl-power (1934). 1937. aastal töötles ta ka teosega Zebras. Need teosed peitavad endas kasvavat huvi selle vastu, kuidas vaataja tajub lame pinda. Ta liikus eemale traditsioonilisest maalikunstist suunasid paremini struktureeritud ja graafilise lähenemise poole.
Aastatel 1944 kuni 1947 muutus tema kunstiline suund. Ta läbis mitmeid stiile, sealhulgas kubistilisi, futuristilisi, ekspressionistilisi, symbolistilisi ja surrealistlikke lähenemisi. Lõpuks astus ta üle sellest eksperimenteerimisest, otsides täpsemat viisi ruumi organiseerimiseks. See uue loogika otsing viis ta koostama oma Kollase Manifesti. Tema töö keskpunktis ei olnud enam isiklik väljendus, vaid pigem nägemise mehaanika. See süstemaatiline meetod kinnitas ta staatuse Op Art'i liikumise juhtena.
Victor Vasarely lähenemine tugineb geomeetria süstemaatilisel kasutamisele, et pälata vaatajas füüsilist vastust. Ta ei tugenud vormi loomisel traditsioonilistele valgusallikatele ega klassikalisele chiaroscurolile. Selle asemel kasutas ta kõrge kontrastiga pigmentide keerukast koosmängu, et simuleerida sügavust ja liikumist. Manipuleerides värvi tihedust, suutis ta silma petma, tekitades tasasel pinnas eeskujuliku sügavuse ja väljaulatuva efekti. See meetod muudab staatilise pinna ruumiks, mis näib paisuma või taanduma.
Tema meetod, mida ta nimetas visuaalse kineetika või plastique cinétique nimel, hõlmab kujude täpset ja kontrollitud ülesasetamist. Ta kasutas tekstuuriefekte, perspektiivi, varju ja valgust, et ehitada need illusioonid. Töö toime pääle paneb sageli viis, kuidas silm tõlgendab rütmilist, sisemaist sära statt välisest valgusest. Võrgukonstruktsioonide ja matemaatiliste printsiimide abil lõi ta visuaalse vibratsiooni ja keerlevaid efekte, mille tulemus on liikumise tunne, mis eksisteerib täielikult vaid vaataja tajus.
Tema tehnika täpsus on ilmselt nähtav måttes, kuidas ta värvi ja joonega arhitektuurilist sügavust loob. Teosetena Torony-Nagy kohtuvad teravad valged jooned sügavaid siniseid ja smaragdgrääne, tekitades rütmilise optilise vibratsiooni. Need elemendid töötavad koos, et luua pulsava valguse tunde. Ta kasutas neid tööriistu, et liikuda üle lihtsa esinduslikkuse ja keskenduda sellele, kuidas meie nägemisprotsess tegelikult toimib.
1937. aastal tähistas teose Zebra loomine murdu, mida paljud peavad Op Art'i üheks varaksemaks näideks. See teos pöördugi eemale traditsioonilisest esinduslikkusest, keskendudes selle asemel sellele, kuidas silm tõlgendab lihtsaid vorme. 1960ndad aastad viisid tema ritmi ja valguse eksperimentide piirrajangu, mis kohtus 1969. aasta teoses Torony-Nagy. See kompositsioon kasutab nelja stiilideeritud torni ning kõrge kontrastiga sinist, rohelist ja oranžist palettr, et tekitada sisemaise sära tunne. Teos tugub ristsihilistele valgetele joontele ja värvi tihedusele, et muuta lame pind pulsiredevaks ja eemale tõmbavaks.
Tema huvi liikumisele laienes ka koldimensiivsesse ruumi ja igapäevaste esemete maailma. Ta lõi suure kinemaatika objekti Georges Pompidou, mis integreeris tema visuaalsed teooriad füüsilisse, liikuvasse vormi. See huvi oma geomeetria praktilises rakendamises viis ka koostöösini Rosenthal Studio Line'iga. Selle partnerluse tagajärjeks oli Suomi nõukate seeria – 500-elementne kolLECTION, mis tõi tema geomeetrilised mustrid sisse kodukeskkonda.
1966. aastal alustas Victor Vasarely Fondation Vasarely asutamise protsessi. See projekt tuganes tema spetsiifilistele ideedele "kunst kõigile" kontseptsiooni kohta ning tema visioonile "hommikune linnast". Ta soovis luua ruumi, mis lä would läbi traditsioonilise galeriikogemuse, et peegeldada neid põhimõtteid. Hoone füüsiline ehitamine algas 1973. aastal.
Fondatsioon avati ametlikult 14. veebruaril 1976. aastal Aix-en-Provence'is, Prantsusmaal. See paik loodi tema teoste säilitamiseks ja tema teooriate edendamiseks selle kohta, kuidas kunst ja linnapildid võivad omavahel suhelda. Ise ruumi arhitektuur oli osa sellest visioonist, kus hoone paigutus oli mõeldud toetama viisi, kuidas avalik on tema geomeetrilisi vorme kogeda.
Tema visuaalse keele ulatus käis kaugele Beyond galerii seinade piiridest. Tema mustrid ja geomeetrilised struktuurid leidsid tee igapäevase elu tekstuuridesse, mõjutades moodi, interjööri disaini ja graafilise vormingu loogikat. Isegi arvutigraafika varajased arengud kannavad endas tema süstemaatilist lähenemist vormile ja tajule. Tema ideed ei olnud piiratud vaid kambda pindele; need liikusid edasi funktsionaalsete esemete maailma ja järglasteks tulnud digitaalsetesse struktuuridesse.
1982. aastal jõudis tema kunst ka kosmosesse, kui serigraafiad lisati Prantsus-Nõukogude kosmoselaeva Salyut 7. See hetk rõhutas seost tema matemaatilise täpsuse ja laia inimliku avastushimul vahel. Ta jäi kaasaegse kunstiajaloo keskseks figuuriks kuni oma surmani Prantsus, Pariisis, 15. märtsil 1997.
Tema visuaalse pärandi jälgamine nõuab rasket teekonda läbi Prantsuse ja Ungari maastike, kus tema kunstiline jalajälje on jäänud igavesti elavaks. Prantsus, Aix-en-Provence'is, asub Fondation Vasarely, mis hoiab endas märkimisväärset osa tema kogu loomingulisest pärandist. See muuseum loodis kunstniku enda algatusel, et viia tema visioon "kunst kõigile" reaalsusesse. Ruum on jaotatud seitsmeks kuusnurkliiseks celldeks, milline on 14 meetrit lai ja 11 meetrit kõrge, ning need on loodud, et mahutada endasse üheksatekümmend kahe massiivset teost, mille mõõtmed on 6 viis meetrit.
Ungaris on tema kohalolu tundlikult ja väärivalt märgata spetsiaalselt pühendatud kultuurikeskuste kaudu. Vasarely Muuseum asub tema sünnukinnis, Pécsis, ning samuti on tema teoseid säilitatud Budapești Óbudas, Zichy palatsis asuvas Vasarely Muzeumis. Need asukohad pakuvad vaatajale võimalust kogeda otseselt neid geomeetrilisi vorme ja optilisi efekte, mis määrkasid tema ainulaadset kunstilist keelekuju. Prantsus on veel üks tema loomingulise maailma pühapaik, Vasarely Muuseum Saint-Firmini palatsis Gordes'is.
Kuid tema mõju ei piirdu vaid nende spetsiifiliste muuseumide piiridele, vaid see on levinud laialt läbi erinevate institutsioonide kogumiste. Mõned tema teosed kuuluvad Bilbao Fine Arts Museum kogumusse, samas kui teised on osa Washingtoni D.C. Inter-American Development Bank ja Charlotte Bechtler Museum of Modern Art kollektioonidest. Need laialdane levik tagab, et tema hipnotiseerivad visuaalsed eksperimentid jäävad edasi kättesaadavaks nii erinevatele kultuurilistele kogukondadele kui ka globaalsele vaatajale.
1906 - 1997 , Horvaatia