Muuseumikvaliteediga giclée- või kangasprint kiire tootmisega ja paindlikud viimistlusvõimalused. ( Osta käsitsi maalitud maal
Ülemineks digitaalse pildiga müügi kanalisse)
Vali meie eelmääratud suurused, mis vastavad teose algupärastele proportsioonidele.
Saate sisestada oma mõõdud, et need sobiks konkreetse raami või ruumi sisse. Kui valitud suurus ei vasta originaalteose proportsioonidele, lõigame teose ära või laiendame pilti peegeldatud või ühtlase servaga. Enne tootmisprotsessi algust saadetakse Teie kinnitamiseks digitaalne näidis.
Palun märka, et ekraanil kuvatav eelvaade ei kajasta tegelikku lõigamist või laiendamist. Ainult näidis kujutab täpselt lõplikku kompositsiooni.
Kuigi erimõõdu on saadaval, soovitame originaaproportsioonide säilitamiseks valida mõõt ette määratud nimekirjast.
Ülemaailmne tarne () 2 nädala jooksul, tavalise 4/5 nädala asemel. (9 september)
Olvidar vista y oído
Reproduktsiooni suurus
Max Ernst’s “Olvidar vista y oído” (Forget Sight and Hearing) is not merely a painting; it's an immersion into the fractured psyche, a dreamscape rendered with unsettling precision. Created around 1925-1944 during his pivotal years navigating Dadaism and Surrealism, this monochrome work transcends simple representation, offering instead a profound meditation on perception, memory, and the very nature of reality. The image depicts an animal—often interpreted as a horse or equine hybrid—perched upon a low, almost embryonic platform, its form deliberately distorted and imbued with a sense of otherworldly displacement. It’s a scene that simultaneously invites contemplation and evokes a subtle unease, a feeling of being adrift in a realm where logic yields to the subconscious.
Ernst's artistic trajectory during this period was deeply influenced by his experiences during World War I – a trauma that fundamentally reshaped his worldview. This disillusionment fueled an exploration of irrationality and the breakdown of traditional values, themes central to both Dadaism and Surrealism. “Olvidar vista y oído” embodies this shift, rejecting conventional perspective and embracing a deliberately ambiguous space where familiar forms are rendered strange and unsettling.
The painting’s arresting quality stems largely from Ernst's masterful manipulation of printmaking techniques. While the exact method remains debated, it is widely believed to be rooted in his innovative “frottage” process – a technique he developed by rubbing a pencil over textured surfaces like wood grain or fabric. This created an imprint that was then transferred onto paper, generating unexpected patterns and forms. The work also likely incorporates elements of “grattage,” where paint is scraped across the canvas to reveal underlying layers and create a tactile, almost sculptural effect. The fine lines, meticulously rendered, suggest a painstaking process, contributing to the painting’s dense texture and sense of intricate detail.
The monochromatic palette – varying shades of gray – serves not as a limitation but as a powerful tool for emphasizing form and creating an atmosphere of timelessness and melancholy. It strips away distracting color, forcing the viewer to focus on the composition's unsettling geometry and the animal’s distorted anatomy. The use of hatching and cross-hatching further enhances this effect, simulating texture and adding depth without relying on color.
“Olvidar vista y oído” is rich in symbolic potential. The animal itself can be interpreted as a representation of the human psyche – fragmented, vulnerable, and struggling to maintain coherence. Its elevated position suggests a precarious balance, while its distorted form hints at a loss of control or a disruption of established order. The low platform upon which it stands could symbolize the limitations of reason or the constraints imposed by societal expectations. The title itself—"Forget Sight and Hearing"—suggests a deliberate attempt to sever connections with the external world, inviting the viewer to enter into a realm of pure imagination.
Beyond its specific imagery, the painting evokes a broader sense of disorientation and unease. It’s a work that lingers in the mind long after viewing, prompting questions about perception, memory, and the subjective nature of reality. The dreamlike quality of the scene—a blend of familiarity and strangeness—resonates with the core tenets of Surrealism, inviting viewers to confront their own subconscious fears and desires.
“Olvidar vista y oído” stands as a testament to Max Ernst’s pioneering spirit and his profound influence on 20th-century art. It exemplifies his willingness to experiment with unconventional techniques, challenge established conventions, and explore the depths of the human psyche. Reproductions of this captivating artwork continue to inspire artists and collectors alike, offering a glimpse into a world where logic yields to imagination and the boundaries between reality and dream blur.
Max Ernst, sündinud Maximilian Maria Ernst 1. aprillil 1891 Brühli linnas, Saksamaal, oli kunstnik, kelle tee ei kulgenud tavapärase kunstiõpingu teed, vaid eneseotsingute ja katsetamise teed, mis viisid teda sürrealismi südameni. Tema isa, kurtide kooli õpetaja ja harrastuskunstnik, andis talle nii maailma tundlikkust kui ka vaimustamist konventsiooniliste normidega vastuolus. See sisemine pingelangus kujundas Ernsti loomingut läbi terve elukäigu.
Ülikooliaeg Bonnis, kus Ernst õppis filosoofiat, kunstiajalugu, kirjandust, psühholoogiat ja psühhiaatriat, ei olnud pelgud akadeemilised tegevused, vaid sügavalt tema hilisemat kunstitööd mõjutanud alus. Ta ei tahtnud lihtsalt õppida *kui* maalida, vaid *miks*. See intellektuaalne uudishimu viis ta Picasso, Van Goghi ja Gauguini loominguni, mis muutis tema kunstilist suunda pöördeliselt. Modernismi seemned olid külvatud.
Esimine maailmasõda oli Ernsti elus murdepunkt. Esilinna ja läänerinde sõdurina saadud kogemused raputasid teda sügavalt, tekitades skeptitsismi voolavaste struktuuride suhtes ning soovi uute väljendusvormide järele. See pettumus leidis vilja maad kasvavas dadaismis, mida Ernst omakasvuliselt omaks võttis tagasi pöördudes Kölnisse 1918. aastal. Hans Arpiga koos sai temast keskjooneline tegelane Kölni dadaistide rühmituses, mis hüljaski traditsioonilised kunstivormid ning võttis omaks absurdi, juhuse ja ratsionaalsuse puudumise.
Kuid dadaism oli vaid samm edasi. 1920ndate alguses siirdus Ernst Pariisi ja liitus sürrealistidega, kelle eesotsas oli André Breton. See tähistas nihkumist unenägede valda, teadvuse sügavustesse ning irratsionaalsusse. Psühhoanalüütiku Sigmund Freudi ideede mõjul püüdis Ernst avada inimhinge peidupoolte kunstniku vahendusel. Ta ei tahtnud kujutada reaalsust nii nagu see näib, vaid paljastada psühholoogilisi jõude, mis seda vormistavad.
Ernsti kunstiline innovatsioon ulatub teemade taha; ta oli pidev eksperimenteerija. Ta ei võtnud lihtsalt kasutusele olemasolevaid meetodeid – ta leiutas uusi. Ilmselt tema kuulsaim panus on frottage, tehnika, kus paberile hõõrutakse harjaga tekstuuri pindadele, et luua ootamatuid ja väljendusrikkaid kujundeid. See meetod, mis sündis igavuse hetkel vaadates puusüsi struktuuri, võimaldas tal pääseda teadvusetta sügavustesse ning genereerida vorme, mida ta ei saanud teadlikult kontrollida. Lähedane tehnika oli grattage, kus värvi kraabitakse lõuendi pinnale, paljastades alumisi kihte.
Ta kasutas ka virtuoosselt kollaaži, koostades erinevaid elemente – ajakiri pilte, teaduslikke illustratsioone, fotosid – sürrealistlikesse kompositsioonidesse, mis esitasid väljakutseid konventsionaalsetele kujutamisviisidele. Need tehnikad ei olnud pelgud stiilivalikuid; nad olid lahutamatult seotud tema teadvusetuse uurimisega ja sooviga rikkuda traditsioonilisi kunstivorme. Tema maalidel esinevad sageli korduvad sümbolid: linnud (eriti tema alter ego Loplop), hüljatud maastikud, häirivad ühendused ning leviv saladus.
Teise maailmasõja puhkem sundis Ernstit lahkuma Euroopast, leides varju Ameerika Üriikides. Ta jätkas maalimist ja uute tehnikatega katsetamist ka pagenduses, pöördudes sõdadevahelisel perioodil tagasi Prantsusmaale, kus ta jäi aktiivseks kuni surmani 1st aprillil 1976 Pariisis. Tema mõju järgnevatele kunstnike põlvedele on mõõdistamatu.
Max Ernsti panus dadaismi ja sürrealismi oli ülimat tasemega. Ta esitas väljakutseid kunstivormidele, süvenes teadvuse sügavustesse ning leiutas uuendavaid tehnikaid, mis jätkuvad inspireerivat kunstnikke tänapäevani. Ta ei olnud pelgud maalikunstnik; ta oli avastaja, provokaator ja visionär, kes laiendas kunsti piire iseendale.
1891 - 1976 , Saksamaa