Sellel lehel kuvatav kunstiteos on kaitstud autoriõigusega, mis tähendab, et meil ei ole seaduslikku õigust luua või müüa identset reproduktsiooni. Seda kaitset rakendatakse rahvusvaheliste kokkulepete alusel, nagu näiteks Berne konventsioon ning riiklike seadustega, sealhulgas nendega, mida on sätestatud USA autoriõiguse seadus – 17. peatükk.
See meetod järgib täielikult autoriõiguse reegleid, kuna see ei põhine kaitstud kunstiteose kopeerimisel või dupliteerimisel. Selle asemel on tegu loova reinterpreetatsiooniga – uue maaldisega, mis on algteosest inspireeritud, kuid ei ole sellest identiline.
Muuseumikvaliteediga giclée- või kangasprint kiire tootmisega ja paindlikud viimistlusvõimalused. ( Osta käsitsi maalatud teos
Lülita digitaalse pildi juurde)
Vali meie eelmääratud suurused, mis vastavad teose algupärastele proportsioonidele.
Sisestage vajalik laius ja kõrgus, et see sobiks teie raamile või seinale. Trükki saab ainult lõigata, seda ei saa kunagi pildist suuremaks teha, seega ka erineva mustega suurus kaotab osa pildist. Enne trükkimist saadame teile kinnitamiseks digitaalse näidisprojektsiooni. Sellel lehel näidatud pilt ei kujuta reaalset lõiget — seda näitab ainult näidisprojektsioon.
Ülemaailmne tarne () 2 nädala jooksul, tavalise 4/5 nädala asemel. (8 november)
La horda
Reproduktsiooni suurus
In the hauntingly beautiful masterpiece “La Horda,” Max Ernst invites us to step beyond the threshold of rational reality and into a realm where the boundaries of the human and the animal dissolve. Created in 1927, this evocative work serves as a profound window into the Surrealist psyche, presenting an unsettling yet mesmerizing tableau of figures adorned with the heads of birds, horses, and other mythic creatures. These figures form a solemn procession, a rhythmic line that suggests a journey not through a physical landscape, but through the deepest, most primal recesses of the human mind. To gaze upon this painting is to witness a dream captured in oil, where every figure tells a story of metamorphosis and ancient instinct.
The technical mastery behind “La Horda” lies in Ernst’s ability to marry meticulous detail with an expressive, almost tactile energy. Utilizing the medium of oil on canvas, the artist employs a sophisticated layering process that builds a rich, illusionistic depth. His brushwork, while precise enough to render the textures of feathers and fur, retains an organic fluidity that prevents the scene from feeling static. By incorporating elements reminiscent of collage, Ernst creates a textured surface that feels as though it were unearthed from a forgotten myth. The palette is dominated by muted, earthy tones—sepia, ochre, and deep shadows—which anchor the bizarre subject matter in a somber, grounded atmosphere, making the surreal elements feel disturbingly tangible.
To understand “La Horda,” one must consider the turbulent historical landscape from which it emerged. Painted in the aftermath of World War I, the work vibrates with the anxieties and disillusionment of an era grappling with unprecedented trauma. As a pioneer of both Dada and Surrealism, Ernst used his art to protest the collapse of societal order. The "horde" itself can be viewed as a metaphor for the collective unconscious—a gathering of archetypal forces that exist beneath the veneer of civilization. The animal heads are not merely decorative; they represent primal instincts, fears, and the untamed aspects of our nature that resurface when the structures of logic fail.
For the discerning collector or interior designer, this piece offers more than just visual intrigue; it provides a profound emotional anchor for a space. The painting evokes a palpable sense of disorientation and awe, making it an ideal centerpiece for environments that celebrate intellectual depth and avant-garde aesthetics. Whether placed in a curated gallery setting or as a conversation starter in a sophisticated modern study, “La Horda” commands attention. It is a work that does not merely decorate a wall but transforms a room, inviting all who encounter it to contemplate the beautiful, unsettling mysteries of the human experience.
Teoses „La horda“, autor Mak Ernst on nähtav Balanced kontrast heellemiste ja tumedate alade vahel.
Teos "La horda" kuulub Modern ajastu.
Mak Ernst tuntub ära ka nime all Maks Ernest, Maximilian Maria Ernst.
Max Ernst, sündinud Maximilian Maria Ernst 1. aprillil 1891 Brühli linnas, Saksamaal, oli kunstnik, kelle tee ei kulgenud tavapärase kunstiõpingu teed, vaid eneseotsingute ja katsetamise teed, mis viisid teda sürrealismi südameni. Tema isa, kurtide kooli õpetaja ja harrastuskunstnik, andis talle nii maailma tundlikkust kui ka vaimustamist konventsiooniliste normidega vastuolus. See sisemine pingelangus kujundas Ernsti loomingut läbi terve elukäigu.
Ülikooliaeg Bonnis, kus Ernst õppis filosoofiat, kunstiajalugu, kirjandust, psühholoogiat ja psühhiaatriat, ei olnud pelgud akadeemilised tegevused, vaid sügavalt tema hilisemat kunstitööd mõjutanud alus. Ta ei tahtnud lihtsalt õppida *kui* maalida, vaid *miks*. See intellektuaalne uudishimu viis ta Picasso, Van Goghi ja Gauguini loominguni, mis muutis tema kunstilist suunda pöördeliselt. Modernismi seemned olid külvatud.
Esimine maailmasõda oli Ernsti elus murdepunkt. Esilinna ja läänerinde sõdurina saadud kogemused raputasid teda sügavalt, tekitades skeptitsismi voolavaste struktuuride suhtes ning soovi uute väljendusvormide järele. See pettumus leidis vilja maad kasvavas dadaismis, mida Ernst omakasvuliselt omaks võttis tagasi pöördudes Kölnisse 1918. aastal. Hans Arpiga koos sai temast keskjooneline tegelane Kölni dadaistide rühmituses, mis hüljaski traditsioonilised kunstivormid ning võttis omaks absurdi, juhuse ja ratsionaalsuse puudumise.
Kuid dadaism oli vaid samm edasi. 1920ndate alguses siirdus Ernst Pariisi ja liitus sürrealistidega, kelle eesotsas oli André Breton. See tähistas nihkumist unenägede valda, teadvuse sügavustesse ning irratsionaalsusse. Psühhoanalüütiku Sigmund Freudi ideede mõjul püüdis Ernst avada inimhinge peidupoolte kunstniku vahendusel. Ta ei tahtnud kujutada reaalsust nii nagu see näib, vaid paljastada psühholoogilisi jõude, mis seda vormistavad.
Ernsti kunstiline innovatsioon ulatub teemade taha; ta oli pidev eksperimenteerija. Ta ei võtnud lihtsalt kasutusele olemasolevaid meetodeid – ta leiutas uusi. Ilmselt tema kuulsaim panus on frottage, tehnika, kus paberile hõõrutakse harjaga tekstuuri pindadele, et luua ootamatuid ja väljendusrikkaid kujundeid. See meetod, mis sündis igavuse hetkel vaadates puusüsi struktuuri, võimaldas tal pääseda teadvusetta sügavustesse ning genereerida vorme, mida ta ei saanud teadlikult kontrollida. Lähedane tehnika oli grattage, kus värvi kraabitakse lõuendi pinnale, paljastades alumisi kihte.
Ta kasutas ka virtuoosselt kollaaži, koostades erinevaid elemente – ajakiri pilte, teaduslikke illustratsioone, fotosid – sürrealistlikesse kompositsioonidesse, mis esitasid väljakutseid konventsionaalsetele kujutamisviisidele. Need tehnikad ei olnud pelgud stiilivalikuid; nad olid lahutamatult seotud tema teadvusetuse uurimisega ja sooviga rikkuda traditsioonilisi kunstivorme. Tema maalidel esinevad sageli korduvad sümbolid: linnud (eriti tema alter ego Loplop), hüljatud maastikud, häirivad ühendused ning leviv saladus.
Teise maailmasõja puhkem sundis Ernstit lahkuma Euroopast, leides varju Ameerika Üriikides. Ta jätkas maalimist ja uute tehnikatega katsetamist ka pagenduses, pöördudes sõdadevahelisel perioodil tagasi Prantsusmaale, kus ta jäi aktiivseks kuni surmani 1st aprillil 1976 Pariisis. Tema mõju järgnevatele kunstnike põlvedele on mõõdistamatu.
Max Ernsti panus dadaismi ja sürrealismi oli ülimat tasemega. Ta esitas väljakutseid kunstivormidele, süvenes teadvuse sügavustesse ning leiutas uuendavaid tehnikaid, mis jätkuvad inspireerivat kunstnikke tänapäevani. Ta ei olnud pelgud maalikunstnik; ta oli avastaja, provokaator ja visionär, kes laiendas kunsti piire iseendale.
1891 - 1976 , Saksamaa