untitled (1162)

Varane elu, pere ja kunstiline haridus

Amedeo Modigliani sündis 12. juulil 1884 Itaalia sadalinnas Livornos. Ta oli kaupleja Flaminio Modigliani ja Eugénie Garsini neljas laps. Tema perekonna õnnestus oli tihedalt seotud toonaamuse muutuvate majanduslike lainetega ning metallide hinna plötzane langus tõi ka tema isale kaasa finantsilised raskused. Legendide kohaselt kogusid pere kõige väärtuslikumad esemed voodile, kus Eugénie ootais tegelust, püüdes neid kaitsta saidnikelt, kes ilmusid täpselt siis, kui laps on maailma tulnud. Tema ema oli erakordselt erdav ja ressurssiline naine, kes mängis tema varasõjaastades olulist rolli.

Terviseküsimused olid noore poisi jaoks pidev võitlus. Ta seisis silmitsi tõsiste haigustega juba väga madalal poisipõlvel, sealhulgas pleuriidi ja 14. aasta jooksul esinenud laengusega. Need füüsilised koormused sundisid teda sageli oma õpingutel pausid tegema või otsima toidustavaid perioodeid taastusimiseks. Vaatamata neile takistustele kasvas tema huvi visuaalse väljenduse vastu. 1898. aastal alustas ta joonistamise ja maaliarvutamise õppimist kohalikus kunstistuudioos, mis pani aluse tema formaalsele harvikusele, mis viis teda hiljem üle kogu Itaalia.

Tema kunstiline haridus muutus struktuuritavamaks jõududes teismundiks. 1902. aastal õppis ta Florentsis Kunstiakadeemias. Tehniliste oskuste laiendamiseks otsustas ta järgmisel aastal jätkata õpinguid Veneetsia akadeemias. Need Florentsis ja Veneetsias veetud õppeaastad aitasid vormida tema sügavat vormitunnet, mida ta kandis endaga kaasa, kui ta lõpuks Itaaliast lahkus.

Pariisi siirekumm ja kunstiline areng

1906. aastal muutus Pariisi kutse liialgaseks, et seda veel takistada. Modigliani jõudis linna ja asustas Montmartre'is, rentides stuudio rue Caulaincourt'ilt. See oli intensiivsete sarnastuste ja avastuste aeg. Ta leidis end École de Paris meetekonnast, liigudes uute ideede ja nägujate maastikus. 1907. aastal kohtus ta saksa ekspressionistliku maalari Ludwig Meidneriga ning tema sotsiaalne ring vastavalt laienes läbi kohtumiste kirjaniku Blaise Cendrarsiga ja kriitik Adolphe Basleriga. Need kohtumised olid osa elust, mis pöödi muutuva kunstiscène südames.

Tema kunstiline tee vormandus inimestest, kellega ta jagas nii ruumi kui ka ideid. Ta sai lähedaseks sõbraks rumaniaanlase skulptori Constantin Brâncuși, ning see suhe mõjutas sügavalt tema oma lähenemist vormile. 1907. aastal osales ta ka Paul Gauguini retrospektiivsel näitusel Salon d'Automne'il – sündmusel, mis jäi oma arenevale visioonile püsivaks mälestuseks. Kuigi ta eksperimenteeris erinevate meediumidega, määrkas tema Pariisi aega pidev otsing, kuidas väljendada inimhinge olemust läbi joone ja kuju.

Toetajad, töökoda ja tellimused

Pariisi elu oli sageli pidev võitlus stabiilsuse eest. Kuni 1908. aastani elas Amedeo Modigliani Montparnasse'is, rue du Deltas nr 7 asuvas kunstikatees, jagades oma beserboonsetu ja ebakindlat eksistentsi teiste samaväärsete kunstikateesidega. Need varajased aastad olid täis uusi avastusi, ning Paul Alexandre sai tema lähedaseks sõbraks ja väärtuslikuks toeks. Alexandre ei olnud pelgalt kaaslane; ta toimis kui toetaja, andes kunstnikule vajalikku haridust ja turvatunnet, samal ajal kui Amedeo Modigliani otsis oma teed linna intensiivistes kunstiringkondes.

Aja jooksul muutus tema toetuse olemus. 1914. aastal alkas Paul Guillaume tema teoste ostmine, mis julgustas teda pärast skulptuurile pühendatud perioodi uuesti maali kunstivõimenduse poole pöörduma. Siiski tõid sõja algus endaga kaasa uusi finantsiline raskusi. Kuna konflikt tõi kaasa Itaaliast saadud toetuse lõulumise, astus appi Leopold Zborowski. Kuni 1916. aastani oli Zborowski tema peamine toetaja ja edasikaupmees, pakkudes vajalikku igapäevast toimet, mis aitas tal säilitada oma loomingulise tegevuse mõrdavate ja raskete perioodide ajal.

Tehnika ja stiil

Amedeo Modigliani oli haruldane talent, kes liikus vaevata kolme erineva meediumi — maali, skulptuuri ja joonistuse — vahel. Tema lähenemine inimvormile ei olnud kunagi suunatud rangale realismile. Selle asemel otsis ta kaasaegset viisi oma subjektide olemuse tabamiseks, kasutades nägude, kaelte ja figuuride surrealistlikku pikendamist. See silueti venitamine andis tema loomingule rütmilise, peaaegu muusikaliku kvaliteedi. Naiste portreetil väljenduslikuks sai see stiil sageli mandlilaadiga silmadega, mis näis suunatud pigem sisevaatlemisele kui vaatajale. Ta eemaldas kõik ülefloodne, keskendudes vaid olemuslikule joonele, mis määrkas inimese presence.

Tema visuaalne keel oli vaikne dialoog erinevate ajastute ja kultuuride vahel. Ta kogus jõudu nii Rooma skulptuuride arkaaisest graatsias kui ka Aafrika maskide lihtsustatud ja võimsates vormides. Samal ajal jäi ta sügavalt seotuks oma noorepededele traditsioonidele, leidides inspiratsiooni Itaalia renessanssikunsti meistrite loomingust. See antiqsuse ja modernismuse ühiristamine võimaldas tal luua aktid ja portreed, mis tundusid korraga nii reaalsed kui ka maailmast väljaspool. Ta ei pildistanud pelgalt sarnasust; ta kasutas joont ja vormi, et püüda tabama sügavammat psühholoogilist tõde.

• Portrait of Jeanne Hebuterne, 1918
• Portrait of Moise Kisling, 1915
• Chaim Soutine, 1916

Ühiselõunad, rivaalid ja õpilased

Elu Pariisi boheemiahaldus tähendas, et Amedeo Modigliani ei olnud kunagi tõeliselt üks. Ta liikus läbi luovpõlve, mis oli täis poeete ja kunstnereid, kes jagasid tema rahutumat energiat. Ta leidis oma sarnase vaimu luuletajast Guillaume Apollinaire'ist ning tema läsikond hõlamas kunstnikke nagu Juan Gris. Need sidemed ei olnud pelgalt tuttavushoid; need olid nöörid, mis hoidis kogukonda kokku. Ta säilitas ka kunstnikega Pablo Picasso ja inglise maalijate Nina Hamnett, kes ostsid sageli tema joonistusi väikeste summade eest. Isegi kunstnik Maurice Utrillo kuulus sellesse omastikku, olles Montmartre ateljee-elus kaaslane ja teelised.

Tema sõpruskonnad läbisid sageli kunstiliste ja kirjanduslike piiride, luues uusi välju. Tema romantiline suhe luuletaja Beatrice Hastingsiga lisas veelgi keerukust tema igapäevase eksistentsile. Ateljees aga võttis ta oma hoolingu alla noorema kunstniku, Chaim Soutine'i. Need kaks meest rentisid 1916. aastal ühese ruumi Cité Falguière'is, töötades sida-sida. Modigliani märkas Soutine'is eriliset talenti, öeldes ühebale ühisele sõnale, et ta jätab talle maha geniuse. See mentorlus oli vaikne ja kindel tugipuu tema elu turbulentsete perioodide keskel.

Hingetõmmatus ja viimne aktus

1917. aastal kohtas Amedeo Modigliani Jeanne Hébuterne'i, noore kunstitududlennustaja, kes sai tema elu keskseks figuuriks. Nende side oli sügav ja intensiivne, pakkudes kunstnikule haruldast stabiilsuse tunget tema pidevate elurahvade ja vaevade keskel. Suure osa 1918. aastast veetis ta Prantsuse lõunaiidikus, kus töötas koos Zborowski perega. See periood osutus tema loominguliseks ajaks, kuigi tema füüsiline tervis jäi üha halvemaks.

Lõpp tuli kiiresti Pariisis. 24. jaanil 1920 suris Amedeo Modigliani 35. aasta vanuses tuberkuloosiga kaasneva meningiidi tõttu. Jeanne jaoks oli see kadu murdlik. Ainult üks päev pärast tema surma lõi naine end. Nüüd resting need kaks koos Pariisi Père Lachaise'i kalmistu muldes, kui nende tragöödia on muutunud kunstiajaloo osaks.

Kus tema teoseid täna näha saab

Tema loomingute füüsilise kohalolu teadmiseks tuleb rändama üle maailma mitmetesse suurematesse kunstimuuseumitesse. United Statesis hoiab New Yorki Metropolitan Museum of Art olulisi teoseid, sealhulgas 1918. aasta portreet Jeanne Hebuterne'ist. Samuti on tema pärand kesksel Art Institute of Chicago museumi koganduses, mis säilitab näiteks 1914. aasta teose Madame Pompadour. Need kolkeld võimaldavad vaatajal kogeda otse seda erileset viisi, kuidas ta värvi ja vormi juhtis.

Tema kunsti ulatus käib kaugele North Ameerika piiridest kaugemale. Londonis säilitab tema loomingut Tate Gallery, samal ajal hoiab Pariisi kaasaegse kunsti muuseum (Musée d'Art Moderne de la Ville de Paris) teoseid, mis peegeldavad tema aega Prantsuse peekapit muchas. Tema mõju on tunda ka Lõuna-Põhja kerisikus, kus São Paulos Museu de Arte ja Melbournes National Gallery of Victoria säilitavad tema maalid ja skulptuurid oma püsikogandustes. Need erinevad asukohad tagavad, et tema eriline, pikendatud visioon on kättesaadav kogu maailma jälgijatele.

• Portrait of Jeanne Hebuterne, 1918
• Madame Pompadour, 1914
• Portrait of Juan Gris, 1915
• Victoria, 1916
• Chaim Soutine, 1916