Thomas Gainsborough

Varane elu, pere ja õppimisaastad

Ühendkuningriigi vaikses Sudbury turulinnas sai 14. mai 1727 alguse Thomas Gainsborough'i loole. Ta oli John Gainsboroughi noorem son, mehe, kes leidis tooteid kangurina ja villakaupmehena. Kuigi pere äri nõudis täpsust, leidis noor Thomas end sügavamate loominguliste impulsside alla. Väga varajasest east näitas ta loomuliku kunstilist tundlikkust, mis tundus kutsuvat teda oma sisimast. Ta ei pelgalt jälgitud maailma ümberringlus; ta tundis sügavat, kasvavat vajadust püüda see kinni jooniste ja maalidega.

See loomulik kalduvus ei jäänud kauaks pelgaks lapsepõlvehuvituseks. 13. aasta järel muutus peekonni tõmme liiga tugevaks, et seda ignoreerida, ning 1740. aastal jägi ta tuttav Suffolk ning suunas sammud Londoni žaabul. Just seal otsis ta formaalset õpet, õppides lõpuks prantsuse maalari Hubert-François Gravelot'i juures. See õppeperiood andis talle tehnilise aluse, mis oli vajalik tema råba talendi disiplineeritud käsitluseks. Prantsuse stiili elegants sulas hiljem kokku tema oma areneva visiooniga, aidates tal liikuda nooreuse lihtsest joonistamisest suunatud sofisteeritud meediumi valdamise poole.

Aastad Ipswichis ja Bathis: Kunstilise identiteedi kujunemine

Pärast lapsepõhja kodurahu ja tuttavuse jätkmist suunas Thomas Gainsborough oma sammud Ipswichi, kus tema karjäär 1748. aasta järel uuesti algas. Just needel aastatel hakkas tema maine laienema kaugemale tema nooresteaae piirkondadest, ei olnud ta enam pelgalt andekas noormees, kellel on oskus joonistada, vaid professionaal, kes leidis oma koha piirkonna kaupmeeste ja mõisnikute ringkonnas. See üleminekute periood võimaldas talle oma oskusi täiendavalt arendada – eriti tema võimet jäädvastada portreemudelt portreeritava isiku sügavaid omadusi ja isiklikku tähendust, mis kujendas hiljem tema kogu kunstilist pärandit.

1759. aastal saabus tema elus märandav pöör, kui ta otsustas asustada Bathis. Ta valis oma koduks asukoha The Circus, number 17, mis pani ta otse ühiskonna pulgise ja moodsaima südamesse. Bath oli magnet, mis tõmbas ligi nii rikkakaid kui ka mõjuvaid isikuid, ning Thomas Gainsborough suutis oma kunstilise võimekuse abil nimetatud kõrge staatusega klientide tähelepanu võita. See uue laine eluviis Bathis võimaldas tal liikuda ringkondades, mis nõudsid nii elegantsi kui ka teatud sotsiaalset prestiiži, viies tema kunsti üha lähemale selle ajastu peenetele maitsele. Samas hakkas ta oma portreitööd ja isikliku pühendumuse maastiku kunstile tasakaalustama, luues duaalset elu, mis määrkas tema professionaalset tegevust selles linnas.

• Portrait of a Woman, Possibly of the Lloyd Family (u. 1750)
• The Gravenor Family (1752)

Londoni aastad ja kuninglik meelekindelisus

Kuni jõudis 1774. aasta, oli peekonni kutse muutunud liiga võimsaks, et seda saaks veel eirata, ning Thomas Gainsborough suunas oma sammud Londoni, et leida oma lõpliku õnne ja maine. Ta asustas stuudio Pall Malli, asukohas, mis pani ta linna sotsiaalsete ja kunstiliste eluklappide südamesse. Just sel perioodil aitas ta kujundada Briti kunsti tulevikku, olles Royal Academy'i asjaõiguslikud asutajaliikmed. Tema kohalolu peekonnis tagas, et tema nimi laeti ühesmasõnaliselt koos ajastu mõjukamate isikikkondadega.

Lõputu edu peekonnis viis ta võimukate ringkondade siseosa juurde. Ta sai kuningas George III ja kuningliku pere lemmikpaineriks, saavutades sellise meelekindelisuse taseme, mida vähesed suutsid endale omastada. See side trooniกับ pakkus talle pidevat prestiižsete tellimuste voogu, võimaldades talle täiendavalt arendada oskust jäädvustada üliülevate ühiskondade klassi väärikust ja staatust. Isegi kui ta navigeeris läbi Londoni kunstimaailma keerukuste, püsis tema eelistus maapiirkonna vaikusele vaarandumata, kuigi ta kirjaldas nüüd teoseid ülemaailmselt võimsamate inimeste jaoks.

• Mrs. Thomas Gainsborough, nee Margaret Burr (1778)
• Queen Charlotte (päevasid lahinguta)

Tehnika ja kunstiline stiil

Tema pintslilöögid liigusid lühidalt ja rahutult üle temi lerride, eelistades kiireid ja vage tõmbusi, mis andisid vormile vihjenduse, selle asemel, et püüda seda rasket ja detailset täpsuslaadiga defineerida. Ta eelistas kerget väripaletit, ühendades sageli pehmed toonid sügavate ja maandavate pruunidega, et luua natuurulikkuse tunnet. See lähenemine võimaldas erakordset voolavust, nagu oleks värv oleks veel liigumisel. Ta ei püüdnud pelgalt jäädvustada näogu, vaid tabama peenelt ühist mängu inimlikul emotsioonil ja looduse ihtevuse vahel. Tema käes ei olnud portreteeritav ja tema üsur keskkond kunagi täiesti eraldised üksused.

See side muutus kõige illeks tema harjumuses integreerida portreetides ühesse sulanduvaks maastikku. Ta paigutas oma tegelased Inglismaa maapiirkonna laialgasse ja avatud õhku, lates taevas oleval atmosfääril ja puude tekstuuril mõjuda portreteeritava inimese iseloomule. See meetod võimaldas tal sillutada tee portreemalide ametlike nõudluste ja oma sügava armastuse maastiku vastu vahel. Tema tööd tugunesid sageli tõmbuste läbipaistavusele, kasutades lühikesi ja vage märke, et viidata siidist peenule tekstuurile või väljale langevale lendavale valgusele.

• The Blue Boy (umbi 1770)
• Mr and Mrs Andrews (umbi 1750)
• Mrs. Sarah Siddons (1785)

Peateosed ja meistriteosed

Tema pintsel püüdis sageli ühendada portreteeritava isiku väärikuse maapiirkonna laiema ja elavama elu-rütmiga. Teoses Mr and Mrs Andrews ei olnud ta vaid kahe inimese portreteerija; ta kirjastas samal ajal just seda maastiku, mis kuulus neile, juurtdes nende ühiskondliku staatuse otse mullasse. See sügav seos inimese ja koha vahel muutis tema liikumisel ühiskondlikute ringkondades korduvaks teemaks. I even tema intiimsemad uuringud kandsid endas tugevat iseloomulikkust, nagu näiteks 1785. aastal maalis portreet Mrs. Sarah Siddons.

On olemas teoseid, mis näib omavanalise elu omavanen, olles olemas väljaspool traditsioonilise galeriirraami. Lõenelõike toilel maalis The Blue Boy, mida peetakse Jonathan Buttalli portreteks, kuid see on saavutanud tähenduse, mis ületab tema algse eesmärgi. See on teos, mis jääb vaataja meelde veel kaua pärast seda, kui ta on pöörnud ära. Isegi selline teos nagu The Gravenor Family on leidnud ootamatud uue elu, olles lõigatud ja liidetud 1983. aasta raamatu kaane sisse.

• The Blue Boy
• Mr and Mrs Andrews
• Mrs. Sarah Siddons
• The Gravenor Family

Kus tema teoseid täna näha saab

Gainsborough'i majaägades Sudburys kõval on nagu astuda otse sinna keskkonda, mis hoidis elus tema varajase kunstilise visioni. See majamuuseum säilitab tema lapsepõlve atmosfääri, pakkudes konkreetset seost Suffolki maastikuga, mis on nii tihti tema maalidest återkujastanud. See on vaikne koht, kus tema kasvuaastade rütmid on endiselt kätt kätt katsdavad tema sünnupaiga seinade vahel.

Tema pintlajälged ja kunstiline pärand ulatuvad kaugele beyond Suffolki piiridest. Ipswichis hoiab Christchurch Mansion endas olulist kogumikku tema maalidest, paadides tema peen portreid teiste suurte meistrite teostega. Neile, kes otsivad tema kuulsamaid saavutusi, pakub Londoni National Gallery võimalust kohtuda tema oskustega nn päriselgusega. Tema mõju ulatub üle Atlantiku, New Yorki Metropolitan Museum of Arti, kus tema lamedad pinda imetlevad need, kes on eemal Inglismaa maapiirkondadest.