Nathaniel Plimer

Nathaniel Plimeri elu

Nathaniel Plimer oli inglise miniaatripuhtelja, kelle elu järgnes teele, mis oli täiesti eeremine tema algse kutselise koolituse eesmärgist. Sündinud 1757. aastal Inglismaal, Shropshirecus asuvates Wellingtonis, astus ta sisse maailma, mida määrkas mehaanika täpne täpsus. Ta oli kellume Nathaniel ja tema naise, Mary Elizabethi (tuntud ka nimega Eliza), poeg. See kodune keskkond pakkus tehnilise disipliini alustala, mis mõjutas hiljem tema peenat ja detailset käekäsitlust portretistikas.

Plimeri varajased aastad olid tähistatud kõrvalekorraldatud sammudega perepõhjalisest kutsevalikust. Nagu tema vend Andrew, oli ka tema alguses õppipoeg kellumeks. See varajane õppimine väikeste ja detailsete esemete keerukast toimimisest osutus oluliseks eelseisjaks tema hilisemale kareerile. Täpsus, mida vajati kellapuhastuste kokkupanekuks, leidis uue väljenduse siis, kui ta pööris tähelepanu miniaatürportreedi väikesele mõõmul.

Varane elu, pere ja haridus

Shropshirecus, Wellingtonis, sündinud kellameeste poja Nathaniel ja tema naise Mary Elizabethi peres, said Plimeri esimesed aastad kujundatud tema isa kutsumuse täiusliku täpsuse abil. Algselt oli mõeldud, et ta järgaks pere traditsiooni ning algaiks õppetööna kellameisterina koos oma venna Andrewga. Siiski tundusid tööbaasikute rangid kaksidele vennadele liialgselt kitsad ja piiratud. Lauastades oma kodustest kohustustest, lahkusid nad ootamatult ja veetasid üle kaks aastat rändades läbi Walesi ja Inglise lääneosade koos rändavate gypsi-truppidega.

See rändingute periood said lõpuks asendada veenlemata ja struktureeritud kunstiline teekond Londonis. Enne kui Plimer leidis oma koha kunstnikuna, teenis ta abimehena enamelööja Henry Bone'i juures. See lähedine kontakt käsitluskunstiga tõttis tema elu; lõpuks sai ta Bone'ilt õppetööna, õppides enameliimlemise peenid tehnilisi oskusi. See süvitsi minek detailide ja peente töid teostavaks kunstiks määras hiljem tema kogu lähenduse miniaatüridportreid loovisel.

Tema formaalse hariduse viimane etap viis teda eemale enameliimlemise mehaanilistest täpsusest, suunates tema talendi voolukasse ja elegantsse joonistuskunsti. Ta liitus oma venna Andrewga Richard Cosway'i stuudioos, kus kaksid õppisid koos joonistamise kunsti. See haridus andis vajaliku täiuslikkuse ja peenuse karjäärile, mis oli pühendatud ajastu inimeste sarnasmuduste pööramisele miniaatürsklaasil.

Tegevus Londonis ja Edinburghis

Pärast 1781. aastal Londonis asukonni võtmist suutsis Nathaniel Plimer end kinnitada Inglise peekapitali tihedates ja konkurentsi täis kunstiringides. Tema professionaalset positsiooni iseloomustas pikaajaline ja oluline suhe Kuninglikule Akadeemiale, kus ta esindas oma töid aastatel 1787 kuni 1815. Selle perioodi jooksul esitas ta Akadeemiale yhteensä kaksteistkümmend kuue teost, aidates nii püsivalt hoida alles minuature portreemalja vilduvat voolu 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses.

Kuigi tema elulaik oli suurel määral Londoni ümbrikusse juurdunud, ei olnud tema teekond geograafiliselt ühtne. Aastatel 1804 kuni 1814 veetis ta ligikaudu ühe kümnendi elades Skotlands, Edinburghis. See periood põhjas pakkus talle uueks vaatepunktiks ja eemaldumiseks harjunud keskkonnast, enne kui ta naasid oma elu viimasteks aastadeks tagasi Londoni.

Olulised teosed ja portreemal kunst

Plimeri maine tugineb suurel määral tema võimekusele tabada inimjõudne sarnasus intsiivsuse ja intiimsuse maailmas, mis on koondunud miniaatursuuruses. Tema tehniline täpsus avalikus kujanes kõige selgemalt valgus- ja varjundite käsitlemisel; ta kasutas peenest stippling-tehnikat, et defineerida näo kontuure, ning lisas üksikad värvipunktid, et muudata realistseks alumised ülespidi kulmid. See metoodiline ja hoolikas lähenemine võimaldas tal saavutada elavuse ja kohalolu tunnet isegi kõige väikamal måõmul. Tema teos Portrait of a Man, mis on dateeritud umbes 1795. aastale, demonstreerib seda kontrollitud pigmendi kasutamist, mis loob sügavust ja iseloomu.

Kunstnik töötas ulalt ka eluusiga, kesemeeskonaga, mis nõudis nii kannatlikkust kui ka erakordselt kindlat kätt. Üks selline teos on vanemate naise portreeminiiaatür, keda peetakse Lady Elizabeth Drummondiks, mis on loodud umbes aastal 1786. See teos, mille kõrgus on 57 mm ja laius 44 mm, on suurepärane näide sellest måõdust, milles Plimer tegutses. Nii väiksed objekid nõuavad eristavamat keskendumist, muudates lihtsa sarnase jooni privaatseks ja haptiliseks mälestusobjektiks.