Jonathan Richardson vanem: inglise kunstiteoria ja portreimaalide pioneer
Jonathan Richardson vanem (1667–1745) seisab 18. sajandi Briti kunstiajaloos monumentaalne kujuna — maalari, kelle hoolikalt tehtud portreid püssid aristokraatlikud kodud ja kelle intellektuaalne pärand muutsid kunstilist diskursi igiselts uueks. Kuigi tema poeg, Jonathan Richardson noorem, on sageli tema saavutusi varjustanud, väärib Richardson nii visuaalse kunsti kui ka filosoofilise mõtte panus era tunnustamist ühe ajastu esiliikuva uuendajana.- Varajane elu ja õppimine: Sündinud Londoni St. Botolphi kihelkonnas 12. jaanuaril 1667, oli Richardsoni kujundavate aastate sümboliks peretragöödia — tema isa William Richardsoni varajane surm jäeti laps hoiule tema võimeliku võimstisa. Tuvastades temas loomuliku talendi joonistamiseks ja maalamiseks, alustas Richardson kirjaneulatöö õpilasena, enne kui leidis toetuse John Rileylt, austatud kunstnikult, kes õpetas talle portreemaalide alustalasid. Oluliselt oli pula Riley koda Richardsonile asendamatu kogemuse pakkunud koos tema naise, Riley vennataremaga — sidum, mis tõusus kogu tema karjääri jooksul.
- Erituslik maalari: Richardson kujunes kiiresti välja oskusliku portretist, kütates ligi tellimusi nii Thomas Hudsonilt kui ka George Knaptonilt. Tema linaed olid täidetud peidetud elegantsiga, mida iseloomustasid hoolikas tähelepanu ja peened toonih Übergangid — tehnikad, mida ta õppis õpilasena ning mis peegeldasid Rembrandt ja Wright of Derby mõjutid. Erinevalt paljudest kaasajastest, kes eelistasid praldakatestumist, efers Richardson vaadatavust ja psühholoogilist sügavust pakkuvat rahulikku esteetikat.
- Kunstiteoria algus:ng: Richardsoni mõju ulatus kaugeleBeyond maalistustöötluse piiridest; teda peetakse Joshua Reynoldsi kunstilise teekonna käivitajaks ja inglise kunstiteoria arengu alguseks. Tema murdilik teos An Essay on Painting, mis ilmus 1715. aastal, esitas murdiliku sümmoosi itaalse Renessansi ideaalidest ja empiirilisest tähelepanust — desafieerides valitsevaid ettekujutusi värvist, kompositsioonist ja disegnost ehk joonistusest. See teos väitis impassiooniliselt, et maalide inspiratsiooniks peab olema looduse uurimine, kinnistades nii Reynoldsi kunstilist visiooni ning Richardsoni positsiooni Briti kunstikriitika "isana".
- Koostöö oma pojaga: Richardsoni intellektuaalsed ambitsioonid õitsnesid koos tema kunstiliste pingutustega. Koos Jonathan Richardson nooremaga koostas ta teose An Account of Some Statues, Bass-Reliefs, Drawings and Pictures in Italy (1722), dokumenteerides nende laiaulatuslikke reisi Roomasse ja Firenze. See ambitsioonikas projekt teenis mudelina Johann Joachim Winckelmanni mõjuvalikule teosele Kunstilugu, demonstreerides Richardsoni pühendumust Euroopa kunsti teadmiste levitamisele ja oma ajastu esteetilise maitse kujundamisele.
- Pärand ja mõju: Jonathan Richardson vanema pärand ei asu pelgalt tema maalidest — kuigi need on eelistamatult meistriteosed — vaid ka tema transformatiivses panuses kunstiline mõttematsioon. Ta eestsai humanistlik lähenemine maalile, eelistades tehnilise oskuse kõrval tähelepanud panemist ja intellektuaalset kaasolekut. Tema vankumatu usku jõusse nagu kunstilise suurepärasuse nurgakivi mõjutas sügavalt nii Reynoldsi kui ka Winckelmanni, kinnistades Richardsonit üna olulisena Briti kunstiajalu suunajuna — maalari, kelle mõju kajab edasi ka tänapäeva visuaalkultuuris.
