Jessie Macgregor

Varane elu, pere ja haridus

Jessie Macgregor sündis Liverpoolis škotsi isa Alexandra ja ema Sarah juures. Ta kasvas suure peres, jagades kodu vanema venna ja seitse nooremaga. Tema varajastest aastad said vormitud tema vanaisa, Andrew Hunti, pideva kohalolendiga, kes oli maalar ja juhtis Liverpoolis joonistusakadeemiat. Just siin õppis Jessie Macgregor esmakordselt joonistamise aluseid, omadides tema juhendisel nii tööriistu kui ka tehnikuid.

Kuigi vanaisa pani aluse tema joonistuskunsti oskustele, tutvustas talle akvarellide pehmeid tekstuure ema. Need varajased õppetunnid Liverpoolis moodustasid tema tehnilise meisterliku oskuse vundamendi, enne kui ta suunas oma teekonna edasi süvitsi uurima kunstilist haridust. Kuni 1870. aastal oli ta jõudnud Londoni, et alustada seitseteavalist õppeperioodi Royal Academy Schools koolis.

Koolitus ja akadeemiline edu

Tema ametlik kunstiline harjutus leidis aset Royal Academy Schoolside mugavates seinides, kus ta viibis seitsem aastat. Juhendavaks jõudisid Lord Leighton, P. H. Calderon, R.A. ja John Pettie, R.A., kelle juures täiendas ja lihukis Jessie Macgregor oma visiooni ja tehnikat, püüdes tabama linate sügavust. Juurde jõudis juba 1871. aastal, mil ta esindas oma töid Royal Academys, ning see märkis algust pikaajaliselle ja vankumadmatule kohale ilmumiselle selles prestiižses institutsioonis.

Detsembris 1871 saavutas ta suurepärase tunnustuse, võites kuldmedalli ajaloolise maali eest. Teemaks, mida tunnustuse saamiseks nõutav teos pealiskuma pidi, oli An Act of Mercy. See saavutus tõi ta ajaloo lehtedele kui teine naine, kes sai sellise kõrgest tunnustust, järgnenud 1867. aastal tunnustatud Louisa Starrile. Tema edu Academys oli erakordne oma pikaajalisuse poolest; ta jäi viimaseks naiseks, kes säilitas sellise liigi kuldmedaali, kuni 1909. aastal.

Professionaalne karjäär ja näitused

Tema kohalolu kunstunimedel oli veislev ja pühendumust täis. Jessie Macgregor hakkas oma töid Royal Academy galeriis näitama juba 1871. aastal, olles veel õpilane. See oli alguse pikaajalisele näitustele panustamise traditsioonile, mis kestis nelikümne aastat, jõudes kuni 1913. aastani. Tema nimi ilmus tihti naisartistide seltsi (Society of Female Artists) kataloogidest ning erinevatest näitustest Birminghamis, Manchesteris ja Glasgows.

aastal 1874 nimetati ta Liverpooli Kunstiakadeemia akadeemikuks. Tema kunstiline mõju ei piirdunud vaid Ühendkuninglikule, vaid ulatus üle Atlantiku, jõttades 1893. aasta maailmaekspozytsioonile Chicagos, Illinoisi osariigis. Seal esitati tema teosed Fine Artsi palatsis. Ta säilotas pidevat kohalolu kunstimaailmas, liigudes läbi erinevate Londoni ateljeeide, kui tema karjäär edasinev.

Peateosed ja teemad

Tema pintsel leidis sageli rahu naiste ja laste vaiksel olemuses. aastal 1892 loovitas ta teose In the Childhood of Dante, mis on tuntud oma värske ja elavast Itaalia lasupõlve kujutluse poolest. Selles teoses näeme Beatriçe, kes on murul põlgedes, hoiab käes lilli ja vaatab üles Dante'i poole, kes seisab tema kõrval. Ümber neist tantsivad teised lapsed ja emandad, taustal on Florentine aed kaared ja suvepärasel taevas. Lisaks pöördugi ta tähelepanu ajaloolistele ja narratiivsetele teemadele, nagu In the Reign of Terror (1891), mis asub Liverpooli Walker Art Gallery kollektsioonis. See teos on olnud osa tema pikaailmsest huvist ajaloolise maali vastu, žanrit, mida ta uuris läbi nii erinevate kui ka sügavate teemade.

Portreemalindamine ja tellimustööd moodustasid märkimisväärse osa tema loomingulisest pärandist. Liverpooli linnavaldus esindas teda aastal 1889, tellides teose Jephthah. Tema portreid kirjastasid sageli konkreetseid isikuid, sealhulgas Mamie, daughter of W Parker Esq ja Miss Henderson aastal 1890, samuti Miss Phyllis Eden aastal 1892. Veerubalt, aastal 1883, kirjandus ta Amber. Need teosed on väljendanud järjepidevat tähelepanu inimfiguurile ja nende olemuse peenetele detailidele.

• In the Reign of Terror (1891)
• Jephthah (1889)
• In the Childhood of Dante (1892)
• Amber (1883)

Huvilahud ja surm

Elulähedased aastad tõid tema üleskasvule pideva muutuse, kui ta liikus läbi erinevate Londoni asumeid. 1888. aastal asustas ta oma stuudio Hill Roadi asumas St John's Wood. Kuni 1900. aastani oli tema elukoht ja töökeskkond taas muutunud, liigudes seekord Hampsteadis asuvas Chalcot Gardensis.

Ta jäi aktiivseks kunstimaailma liikmes, panustades 1904. aastal Londoni Lyceum Clubi toimimisele liikmena. Tema mõju ja presence karedusid ka läbi tema esdumiste Viktoriaani ülikooli laiendusprogrammi raames, kus ta pidas loosoleid Liverpooli Kunstiklubis, Riiklikus Kunstigalerys ja Leighton House muuseumis.

Ta jägi siia maailma 1919. aastal Liverpoolis, Ühendkuninglikus. Surma hetkel oli ta 71–72-aastane.