Arnold Böcklin

Saare varjud

Šveitsi linn Basel on olnud algupunkt elule, mida iseloomustas püsiv pinge aistitava ja vaimse maailma vahel. 16. oktoobril 1827 sündinud Christian Frederick Böcklin ja Ursula Lippe poeg liikus eventually oma isa siidikaubandusega seotud maailmast kaugemale, suvaliselt Düsseldorfi akadeemia rangesse õppekonnas. Schirmeri juhendise all hakkas ta omastama maastiku keelt – oskust, mida ta kasutas hiljem inimpsyhke geograafia kaartamiseks. Ta ei pildistanud pelgalt loodust; ta lõi maailmad, kus klassikaline ja makabers kokku põrtsavad.

Üleminek akadeemilisest Düsseldorfi rangastusest Pariisi valguse ja Rooma antikvaalist kaalust märks uut suunda tema visioonis. Louvre'is imetles ta meistrite ajalugu, kuid just Itaalia atmosfäär kujastas tema käega lõpuku. Ta naasid Rooma aastateks 1862–1866, perioodil, mil tema värvigavandus hakkas eelistama vereisemaid ja ekspressiivseid toone. See ei olnud Renessansi ahelas päikeseloojangiga täidetud Itaalia, vaid sügavate varjudest ja müütilisest kaalust koosnev koht. Tema kunst hakkas kummertama allegoriate poole, kasutades antikvaadi figureeritud, et uurida surma rasket ja vältimatut kohalolu.

Unede arhitektuur

19. sajandi lõpuks oli tema maine kinnitanud konkreetne, kummitlev mure. Aastatel 1880–1886 loomis ta viis versiooni teosest Säär surma. See teos, mis sai inspiratsiooniks Florentsi inglise kalmistik, kus tema tütar aseenas, sai sümbolismi liikumuse keskpunktiks. See on sügava vaikus eeslaht, kus ulatub kivine saar, tumedad tsypressid ja vaikselt rannaäärde lähenev paat. Maal ei kirjuta vaid kohta; see kirjeldab olemise seisundit. See võime püüda kinni haldamatuse – unenägede sosinad ja järelejoonu raskuse – tõi ta uue Euroopa tundlikkuse kesksesse.

Tema tehniline lähenemine kasutas sageli paksud ja ekspressiivsed impastod ehk värvikihtid, eriti teosena La Guerre (1896). Selles teoses värinab lina konfliktide kaosist. Ta vältib traditsionalismi puhtaid liite ja eelistab selle asemel tihedat, kihutatud kompositsiooni, kus figuurid kokku põrjavad häbuva arhitektuuri keskel. See on häbususe viskeerne manifestatsioon, kus veel on müti ja reaalsuse vahel ning see lahvab varjudega tormiks. Tema stiil puudutas pre-rafaeliite, kuid ta jäi eristatavaks, keskendudes mystikaile, mis tundus nii antikvaadset kui ka hästi modernset.

Mõju pärand

Tema piltide mõju ulatus kaugele üle lina, jõttades romantika lõpusmuusika heli-maailma. Tema maalid pakkusid visuaalset stimulust helilistele, mõjutades eriti Gustav Mahleri loomingulist atmosfääri. Tema võime ühendada visuaalne ja psühholoogiline tähendas, et tema mõju tundisid ära need, kes püüdisid esitada alajadust. Tema mõju puudutas mitmeid kunstnikke:

• Hans Thoma, noorem kunstnik, keda mõnud tema sümbolistlik sügavus.
• Giorgio de Chirico, kes leidis sügava seose Böcklini kompositsioonide isolatsioonist.
• Salvador Dalí ja Max Ernst, kes laenasid inspiratsiooni tema võimest segada komism ja õietu unetus.
• Marcel Duchamp, kes märkas kunstniku olulist mõju oma arengule.

Ta suris Fiesoles, Itaalis, jättes jätkama teoseloomu, mis keeldus lihtsast klassifikatsioonist. Ta oli Švitsi maastiku, Rooma taverna ja müütilise hiha kunstnik, kuid tema tõeline teema jäi unknown – teadmata olevuse vaikne ja püsiv kohalolu. Tema teosed on säilitatud olulistes kollektsioonides, sealhulgas Kunstmuseumis Basel ja Kunsthaus Zürichis, serveerides kui ankurid neile, kes uurivad müti ja surma liitpunkti.