The Fox And The Grapes

Kunstnik

Abraham Solomon

Sündinud koht: London, United Kingdom

Abraham Solomon: Viktoriaanlik visioon juudi жизни

Sündides 1823. aastal Londoni East Endi südames tõusis Abraham Solomon esile kui märkimisväärne tegelane 19. sajandi Briti vastuolulises kunstimaastikus. Olles Leghorni kübermütside valmistaja Meyer Solomoni teine poeg – mees, kes murdis barjääre olles üks esimestest juutidest, kelle lubati linna vabadusse – Solomon sai oma kasvatusest nii kadartunnet käsitöö vastu kui ka ainulaadset vaadet oma pärandile. Tema perekonna kunstiline pühendumus – nii tema õpiõpi Rebecca kui vend Simeon saavutasid mõlemad tunnustust – lõi viljaka keskkonna tema enda loovaks arenguks, kujundades mitte ainult tema tehnilisi oskusi, vaid ka tema teemalist huvi.

Solomoni esimene koolitus algas Bloomsburys asuvas Sass’s School of Artis prestiižses institutsioonis, mis oli toitnud paljude tulevaste kunstnike talente. Tiks kolmekümmend üheksaastasena näitas ta erakordset lubadust, võides Isis silver medal pentru oma joonistust ühest kujust – sellise noore õpilase jaoks oli see suurepärane saavutus. See alguslik edu avas teekonna Kunstiakadeemiasse 1839. aastal, kus ta kujundas end kiirelt üles oskusliku joonistajana, võides vaid ühe aasta jooksul kaks hõbedast medali: ühe antiigi joonistamise eest ja teise elavuse joonistamise eest. Need varajased tunnustused peegeldasid mitte ainult tema tehnilist täiuslikkust, vaid ka loomulikku võimet tabada nii klassikaliste teemade kui ka kaasaegsete isikute olemust.

Koduste stseenide ja kirjanduslike teemade maalari

Solomoni kunstiline looming hõlbas laia stiilide ja teemade skaalat, kuid teda mäletatakse kõige paremini tema emotsionaalselt kütkestavate koduste stseenide kujutuste poolest, eriti neist, mis kesklesid juudi elule. Tema varajased teosed, nagu «Rabbi selgitamas kirjavaldusi» (1aset 1840) ja «Minu vanaema ja stseen Sir Walter Scotti Perthi õigustest» (1841), näitasid tema võimet kujundada keerukaid detaile suure täpsuse ja tundlikkusega. Need maalid kinnistasid teda oskusliku portretisti ja lugujutajana, tabades mitte ainult välist kuju, vaid ka oma teemade emotsionaalseid nüansse.

1840 ja 1850. aastatest varem liikus Solomoni kunstiline trajekt kirjanduslike teemade suunas. Ta loovis hoolikalt uuritud ja kaunilt täidetud steesne Shakespeares, Walter Scotti ja Molière teostest, sealhulapi «Stseen Wakefieldi pastori juures» (1842), «Crabbe’i parokiiregister» (1843) ja «Peveril Peakil» (1845). Need maalid eristusid oma tähelepanuga ajaloolisele detailile, kostümidele ja miljööle, peegeldades Solomoni pühendumust täpsusele ja sügavat arusaama algteostest. Eriti märkimisväärselt tõid tähelepanu töö nagu «Hommikulaud» (1846) ja järgmine stseen teostest The Vicar of Wakefield (1847) oma ergendavate värvide ja oskusliku kompositsiooni poolest.

Pre-rafaeliitlikud mõjud ja kunstiline stiil

Kuigi Solomon ei olnud formaalselt osa pre-rafaeliitlikust braterist, jagavad tema tööd palju omadusi selle mõjuvaliku kunstiliikumuga. Tema maalid iseloomustavad rikkalik värvipalett, hoolikas detailikäsitlus ja huvi kirjandusliku ja ajaloolise sündmustega. Pre-rafaeliitide mõju on eriti ilmne tema hilisemas loomingus, nagu «Tantsusaal aastal 1eks 1760» (1848) ja «Õpetusakadeemia ventilaatori dissipliini järgi, 1711» (1849), mis on silmapaistvad oma vapustavate värvide ja elaboraatsete kostüümide poolest. Need maalid demonstreerivad Solomoni tehnilist meistriklassi ja tema võimet luua visuaalselt lummavaid teoseid, mis tekitavad ajaloolise suurepärasuse tunde.

Solomoni stiil arenes ajaga, liikudes akadeemilise maali kunstist rangete konventsioonidest sujuvam ja ekspressiivsem poole. Tema hilisemaid teoseid, nagu «Liiga tõde» (1850) ja «Ebamugav asend» (1851), iseloomustas suurem spontäänsus ja emotsionaalne sügavus. Stseenide lisamine, nagu «Grisette» (1854) ja «Trööst» (1861), paljastab tema kasvavat huvi sotsiaalsetele kommentaaridele, peegeldades viktoriaanliku ühiskonna murede sisu.

Pärand ja ajalooline tähendus

Abraham Solomoni karjäär lõigest traagiliselt ära 39. aasta eas, kui ta surmas 19. detsembri 1862. aastal Biarritzis, Prantsusmaal, südamehaiguse tõttu. Vaatamata tema eelseaduslikule surmav, jättis Solomon jätele olulise loomingulise varumu, mida imetletakse jätkuvalt tehnilise oskuse, kunstilise tundlikkuse ja unikaalse vaate poolest juudi elule Viktoriaanlikus Inglismaas. Tema maalid pakuvad väärtuslikku teavet selle ajastu sotsiaalsetest, kultuurilistest ja religioossetest kogemustest ning tema pärand üks Briti kõige saavutatumate kunstnike kohta püsib.

Solomoni töud on täna säilitatud prominentides kollektsioonides üle maailma, sealhulgas Kanadast National Gallery, Austraaliast National Gallery ja Royal Holloway College. Tema maalid on tõend Solomoni talentist, pühendumusest ja püsivast panuses Briti kunsti ajalule.